Üksikasjad

Avaldatud: 10 juuni 2003

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Raamatupidaja.ee

19. juunil kella 17.00-20.00 ja 26. juunil kella 10.00–13.00 korraldab Raamatupidaja.ee Rahvusraamatukogus teabetunnid teemal “Töötaja, kas sa tead oma õigusi seoses puhkuse ja puhkusetasuga?”.

Suvi on alanud ning kõik soovivad puhkust nautida, kuid kas meie ise ning tööandja on teinud kõik puhkusega seonduva kooskõlas kehtivate seadusandlike aktidega? Seega keerlavad paljude töötajate peas alljärgnevad küsimused:
· kas puhkamine on minu kui töötaja õigus või kohustus?
· kui pikk peaks olema minu puhkus?
· kas lisaks põhipuhkusele on mul õigust saada lisapuhkust?
· mis on palgata ja osaliselt tasustatav puhkus ning millistel tingimustel on mul neile õigus?
· puhkuste ajakava – kas kõik on seadustega kooskõlas?
· kas on võimalik ajakava muuta ja puhkuseaeg üle viia mõnele muule ajale?
· millal kasutamata jäänud puhkus aegub?
· millal peaksin saama puhkusetasu ja millised õigused mul on, kui tööandja puhkusetasu väljamaksmisega viivitab?
· kas minu puhkusetasu on õieti arvutatud?
· kui lahkun töölt, mis saab kasutamata puhkusest?
· kui olen saanud puhkust tasatöötamata aja eest, kas ja kui palju tuleb tagasi maksta?

Kõigile neile ja veel paljudele teistele küsimustele püüab vastuseid leida lektor Luule Käis, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja on õigusteaduse kandidaat. On töötanud Tööinspektsioonis ja Riigikogu Kantseleis ning tegutseb praegu vabakutselise lektorina.

Täiendav informatsioon ja registreerumine: Karin Ungro (Raamatupidaja.ee), tel. 680 9073, www.raamatupidaja.ee

Annika Kubja
RRi avalike suhete spetsialist, tel. 630 7260

Üksikasjad

Avaldatud: 10 juuni 2003

• Palgaseadus
• Raamatupidaja.ee

Ä P

Raadio Vaba Euroopa teatel on Eesti ametiühingud eesotsas esimehe Kadi Pärnitsaga taas päevakorda tõstnud üleriigilise ja ettevõtjatele kohustusliku palgaleppe sõlmimise idee. Tööandjatele esitatud ettepaneku kohaselt kohustuvad ettevõtjad järgmise aasta algusest tõstma kõigi alla 10 000 krooni suurust kuupalka teenivate töötajate töötasu 10%. Palgatõus ei laieneks riigiteenistujatele.

Äripäeva hinnangul on ametiühingute nõudmine utoopiline. Tagasihoidlik tarbijahinnaindeksi kasv toob kaasa palgatõusu pidurdumise ja mitmed tööstussektorid on sunnitud hoopis tööjõukulusid vähendama.

Majandussektorite võimalused palgatõusuks on erinevad. Tänu Hansapanga poolt osadele töötajatele makstud boonustele suurenes I kvartalis finantsvahenduse keskmine palk eelmise aasta I kvartaliga võrreldes 30%. Samuti on viimastel kvartalitel kiiresti tõusnud palgad kinnisvaravahenduses ja kaubanduses. Samal perioodil langes aga kalanduses kuupalk 13,6%.

Keerulises olukorras on rõiva- ja kergetööstusettevõtted ning mõned toiduainetööstuse allharud. Põhjuseks eksporditurgude kehv konjunktuur ja siseturul tihenenud konkurents. Kui järgmisel aastal seadustatakse, et madalama palgaga töötajate töötasu peab suurenema 10%, toob see kaasa pankrotilaine või töötajate koondamise. Kadi Pärnits on andnud mõista, et ametiühing on valmis minema kompromissile ja arvestama sektori eripärasid.

“Ettevõtted on erinevad – osadel on palkade tõstmiseks ressurss olemas, osadel mitte. Kuid väga suur hulk ettevõtjaid ei taha seda ressurssi inimeste palkades kasutada,” lausus Pärnits raadiole Vaba Euroopa antud intervjuus. Pärnitsa selgitusi lugedes tekib kohe küsimus, et kuidas määratakse kindlaks need ettevõtted, kellele tehakse erand ja kellele üleriigiline palgakokkulepe ei laiene? Ja miks peab palk tõusma just 10%?

Üks võimalik seletus võib olla selles, et viimastel aastatel on keskmine palk Eestis kasvanud 10% tempos. Samal ajal on erinevates uurimustes korduvalt juhitud tähelepanu, et Eesti palgakasv ületab tootlikkuse kasvu ehk on olnud liiga kiire.

Ametiühingud väidavad, et palgatõusuks pakutav 10% on arvutatud inflatsiooni ja majanduskasvu baasil. Viimastel kvartalitel on aga inflatsioonitempo märgatavalt alanenud. Mais oli aastane hinnatõus 0,6%. Võrreldes aga aprilliga THI koguni langes 0,3%. Ametiühingute loogikat järgides tuleks sektorites, kus hinnad on langenud, palka alandada. Seda töövõtjad muidugi ei toeta. Ametiühingute idee puuduseks on veel see, et palka soovitakse tõsta võrdselt ja ühel ajal kõigil töötajatel. Ettevõtja saab palka tõsta ikkagi siis, kui tema ettevõtte majandusnäitajad paranevad ja ainult nendel töötajatel, kelle töötulemused on paranenud.

Ametiühingute ettepanekule on aga olemas palju parem alternatiiv. Kuna üldine hinnatõus on aeglustunud ja see paneb pidurid palgatõusule, siis on praegu õige aeg alandada üksikisiku maksukoormust. Selle sammuga suurendab riik inimeste reaalseid sissetulekuid.

Äripäev
10.06.03

Üksikasjad

Avaldatud: 10 juuni 2003

• TULUMAKSUSEADUS
• Raamatupidaja.ee

A N T S V E E T õ U S M E
Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse esimees

Maksundus on alati olnud poliitikutele heaks propagandavahendiks, eriti valimiste eel. Tänaseks on valimised läbi, kuid nüüd alustasid oma ristikäiku maksunduse raskel teel sotsiaalteadlased, kes tulid välja uue vana ideega – vaja makse tõsta. Ja pärast maksude tõstmist saab elu Eesti riigis olema paradiislik – kaovad vaesed ja rikkad, kõik elavad sõbraliku perena ning igaüks saab oma vajaduste järgi.

Võib tõesti teha nii, et maksuametnikud võtavad inimestelt nii palju ära, kui võimalik, või sotsiaalametnikud annavad sotsiaalteadlaste näpunäidete järgi igaühele niipalju, kui vaja. Siis saab riik osa raha intressi koguma panna ja ükskord on raha nii palju, et keegi ei peagi enam tööd tegema ja riik annab kõik vajaliku tasuta. Kuid kõike seda on meile juba kunagi lubatud. Kahjuks edutult.

Kuidas siis tegelik olukord on? Kas, kelle arvelt ja milleks on vaja makse suurendada või vähendada? Eesti maksukoormus (eelarveaastal laekunud valitsussektori maksutulude suhe sama aasta nominaalsesse sisemajanduse koguprodukti) langes rahandusministeeriumi andmetel aastatel 1997-2001 37,3lt protsendilt 33,2le protsendile. 2002. aastal, kui võimul olid Reformierakond ja Keskerakond, kasvas maksukoormus järsult, ületades 35 protsenti. Käesoleval aastal erilist muutust oodata ei ole.

Viimastel ametlikel andmetel 2000. aastast on Eesti ettevõtte tulumaksu koormuselt parimate hulgas (0,98 protsenti SKPst). Samas on aga meie ettevõtja sotsiaalmaksu koormus väga kõrge (11,91 protsenti), mis on kõrgem isegi Rootsist ja Soomest.

Tegelikult võib viimase kahe näite varal rääkida julgelt sellest, et kõrge maksukoormus üksi ei tähenda veel kõrget elukvaliteeti ja vastupidi. Riigi üldise maksukoormuse tase mõjutab oluliselt kodanikualgatuse ja ettevõtluse arengut. Me oleme suutnud tegelikult just maksude kaudu hoida meie ettevõtlustaset suhteliselt normaalses seisus, kus tuuakse sisse välisinvesteeringuid ja ettevõtlus ei lahku riigist.

Maksudest rääkimisel peame lähtuma ikka põhiseadusest. Kahtlemata on riigi kodanike suhe maksudesse mitmetahuline. Ühelt poolt tahab iga inimene iseotsustamiseks saada kätte võimalikult rohkem raha tehtud töö eest, teisalt on ühiskonnas olemas solidaarsuslepe, et teatud osa väljateenitud rahast antakse ühisesse riigikassasse. Ja seejuures peab iga inimene olema veendunud, et äraantud maksukroonid leiavad parimat kasutamist riigiametnike säästliku, tulemusliku ja hooliva juhtimise ning tegevuse läbi.

Ilmselt ongi peamine küsimus tegelikult selles, kuidas riik meie maksukroonidega ümber käib. Eestlased on küllalt lihtsalt valmis andma (ja on tegelikult andnudki) riigi kätesse enamiku omateenitud kroone, kuid liiga tihti oleme pidanud hiljem tõdema, et oleksime ise seda raha tunduvalt paremini kasutanud.

Asja ilmestamiseks toon näiteid tervishoiust, sest see puudutab igaüht meist.

Sotsiaalmaksu summad, mille oleme viimase kümne aasta jooksul maksumaksjatena riigile üle andnud, on kasvanud tunduvalt kiiremas tempos kui elukallidus, aga arstiabi kättesaadavus on halvenenud. Üha rohkem tuleb riiklikus arstisüsteemis meil endal juurde maksta. Mu lapsel läheb jalaluu katki, viin ta traumapunkti ja maksan visiiditasu. Kuid kui oleksin kutsunud välja kiirabi, oleksin sellest pääsenud. Kus on siin loogika?

Eesti riik on loonud palju selliseid sihtasutusi, nagu haiglad, kus seadusandlikult on praegu riigikontrollil keelatud kontrolli teostada, kuigi need sihtasutused kasutavad ju suuremalt jaolt maksumaksja raha. Oleme väga palju kirunud haigekassat, kuid tegelikud rahakulutajad on hoopis haiglad, perearstid. Neid aga jällegi on riigikontrollil keelatud kontrollida, kuigi mina maksumaksjana seda tahan. Kui riik on enda kätte võtnud mingid funktsioonid ja mina maksumaksjana selle eest oma raha talle loovutan, siis ma tahan, et seda raha säästlikult kasutataks, justkui oleks see viimane rahakotis.

Maksusüsteemi stabiilsus on üks riigi usaldusväärsuse kriteerium, mis maksumaksjale tähendab võimalust korraldada oma tegevust tulevikku planeerides. Ikka ja alati kurdab mingi kiht, et Eesti arendab vaid ettevõtlust ning kõik muu jääb unarusse. Aga kas nad on ka mõelnud, et ettevõtluse arengu seisukohalt oleks meie olukord muidu praegusest tunduvalt kehvem? Võib-olla oleksime Venemaa tasemel – kui sedagi, sest meil pole ju naftadollareid kasutada. Maksustamine ei saa olla vahend kõigi ühiskonna probleemide lahendamiseks. Perepoliitika ei ole vaid tulust mahaarvamiste või toetuste jagamise teema. Sel juhul oleks ju Rootsis, Saksamaal, Inglismaal, rikaste hulgas laste üleuputus, paraku seda aga ei ole. Ikka ja jälle peame tõdema, et naist ei pane sünnitama rikkus, vaid ikka soov lapsi saada.

Maksumaksja peab saama suurema vabaduse ka endale oma tööjõuga enama väärtuse loomiseks. Maksusoodustused ja mahaarvamised aga ei võimalda võrdset kohtlemist. Meie heaolu ei suurenda mitte maksude suurendamine, vaid efektiivne ümberkäimine maksjamaksja rahaga.

Äripäev
10.06.03

Üksikasjad

Avaldatud: 09 juuni 2003

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Raamatupidaja.ee

M A T I R U U L
EBS Juhtimiskoolituse Keskuse juhtiv

Töötajad tegutsevad innustunult ning loominguliselt, kui juht annab neile rohkem otsustamisvabadust ning sekkub ise vähem.

Viimased aastad on toonud juhtide juhtimisstiilidesse uusi võtteid, on suurenenud töötajate tegutsemisvabadus ja juhid püüavad jõuda selleni, et töötajad on tööle pühendunud.

20. sajandi lõpp on toonud juhtimispraktikasse arusaama, et selleks, et organisatsioon oleks edukas ja konkurentsivõimeline ning kasutaks maksimaalselt ära töötajate intellektuaalset kapitali, peab juht viljelema motiveerivat ja toetavat juhtimisstiili. On oluline, et juht jätaks otsustamisõiguse tasandile, kus tuleb vastutada.

Oluline on asendada võim mõjuvõimuga
Peamine küsimus on, kuidas on võimalik juhtidel/liidritel edasi areneda ja millisel viisil jõutakse võimust mõjuvõimuni? Kuidas on võimalik jõuda moraalse mõjuvõimuni, mis tähendab üheaegselt nii eetilist käitumist kui ka töötajate usaldust ja austust.

Tüüpilise juhi üks iseloomulikumaid jooni on see, et ta paneb oma käed igale asjale ja projektile külge. Ta üritab hoida kõik niidid oma käes, soovib juhtida ise veel iga projekti natukene ja kontrollida inimeste tegevust ja käitumist.

Pidev töökoormuse suurenemine sunnib aga juhte tänapäeval oma rolli ümber hindama. Lihtsalt ei ole võimalik vanamoodi jätkata, käsi igale asjale külge pannes. Sellest saadakse igati aru, kuid praktikas on asi sootuks teine.

Autoritaarne juhtimisstiil on kokku varisemas
Juhtimise stiili muutustest on ajakirjanduses ja ka mujal juba pikka aega kuulda olnud. Vana, nn autoritaarne juhtimisstiil on kokku varisemas maailmas toimuvate kiirete muudatuste kaasabil. Inimesed on saanud ka ise nii palju targemaks, et ega neid sundides midagi tegema panna küll eriti ei õnnestu.

Järelikult on oluline küsimus, kuidas juhtida/ mõjutada inimesi juba teistsuguse organisatsioonikultuuriga töökohal.

Ülesande lahtiseletamine pole delegeerimine
Delegeerides kellelegi midagi, annab juht ära osa oma juhtimisest. Kellelegi mingi ülesande lahtiselgitamine pole delegeerimine, vaid kellelegi ülesande andmine.

Töötaja panustab juhi heaks ja teeb seda sel moel, nagu temale öeldi. Sellega ei kaasne ka mingit üleantavat vastutust. Kui juht ei kirjelda mingit ülesannet või vastutust, garanteerib ta põhimõtteliselt selle, et see tegevus ebaõnnestub. Tegelikult tahab aga töötaja teada, milliseid tulemusi juht ootab. Milliseid normatiive ta eeldab ja millised on need vastutuse parameetrid.

Kui töö käigus tuleb ette teatud otsuseid, mida peab kooskõlastama juhiga, peab seda töötajatele ütlema kohe alguses. Kui kellelgi teisel on sarnane vastutusala, siis tuleb selgitada mõlemale nende piire. Nagu normatiivid, peavad ka need parameetrid, mida kehtestatakse, olema vajalikud ja mitte kehtestatud lihtsalt selleks, et juht saaks kontrolli enda käes hoida või protsessi juhtida.

Efektiivne delegeerimine toob suurt kasu nii juhile, kõikidele töötajatele kui ka kogu ettevõttele. See oskus on väärt arendamist.

Eestvedamisel kasutatakse moraalset mõjuvõimu
On oluline mõista, et delegeerimisel ei pea juhid arendama vaid oma oskusi, vaid peavad samuti üle vaatama oma uskumused, hoiakud, et olla efektiivne.

Eestvedamisel rakendatakse peamiselt juhi autoriteedist (isiksusest, usaldusest) tulenevat moraalset mõjuvõimu.

Ametikohast tulenevate võimuallikate kasutamise vajalikkus on vähenenud, kuid teatud ulatuses ja tingimustes otstarbekas ja vajalik. Selleks et tõhusalt kasutada kõiki mõjuallikaid, on vaja rakendada neid ausalt, eetiliselt ja põhjendatult. Haritud inimesele on üldjuhul vastuvõetamatud ebaausad ning käskimisel ja sunnil põhinevad võimuvõtted.

Juhul kui võim on koondatud organisatsiooni tippu ja enamik töötajaid on sellest ilma jäetud, ei saa viimased tõhusalt tööd teha, sest neil puuduvad võimalused olukordades paindlikult ja kiiresti reageerida. Nüüdisaegsed töötajad ei pea ka niisugust võimukontsentratsiooni eetiliseks.

Iga inimene, kes suudab midagi mõjutada, sh näiteks organisatsiooni või isiku enda eesmärkide saavutamist, omab mõjuvõimu. Küsimus on vaid selles, kui suur see mõjuvõim kellelgi on, kuidas ta seda kasutab ja suurendab. Initsiatiivi haaramine mingites protsessides võimaldab suurendada inimese mõjuvõimu ja saavutada midagi enamat kui väljakujunenud süsteemi ja reegleid järgides. Töötajatelt nõutavate kohustuste ja vastutuse täitmine eeldab neile ka õiguste ja võimu andmist.

Juhile jääb rohkem aega
* Juhile jääb rohkem aega, seega on võimalik pühendada tähelepanu äri suundade ja strateegiate kohandamiseks ning väljatöötamiseks.
* Juht säilitab pigem ülevaate, selle asemel et ise kõike teha.
* Juhile jääb rohkem ka aega, et jagada tähelepanu inimestele juhtkonnas, toetades ja julgustades kõiki oma töötajaid nii, et nad tahaksid meeleldi tööle tulla.
* Saab õppida sellest, milliseid erinevaid võimalusi pakuvad välja inimesed, kellele vastutus on delegeeritud.

Töötaja tunneb end väärtuslikuna
* Kui töötajaile antakse vastutus selgel ja defineeritud moel, eesmärgiga võimaldada neil edukalt hakkama saada, tunnevad nad ennast väärtustatuna, tunnustatuna.
* Töötajate huvi töö vastu kasvab, kui neile delegeeritakse juhtkonna vastutusala ülesandeid.

Organisatsioonis leitakse uusi lahendusi
* Paljud inimesed arendavad oskusi, mis on kasulikud organisatsioonile.
* Tuuakse välja erinevaid võimalusi lahenduse leidmiseks, mis omakorda viib pidevale protsessi ja toodete paranemisele.
* Inimesed tunnevad ennast kõrgemalt motiveeritutena ja pühendavad rohkem aega töö tulemustele. Kui inimesed tunnetavad, et protsessi kordaminek on nende kätes, siis annavad nad tavaliselt endast rohkem.

Allikas: Mati Ruul

Äripäev
09.06.03