Artiklid

Lugeja küsib:
Minu tegelik tööpäev algab kell 7.30 hommikul, kui võtan ettevõtte garaažist kaubiku koos tööriistade ja materjalidega ning alustan teed ehitusobjektile, võttes vahepeal erinevatest kohtadest linnas peale töömehed ning jõudes tavaliselt kella 8.00-ks objektile.

Kirjade järgi, ehk töökorralduse reeglites on tööpäeva alguseks märgitud kell 8.00 ning tööpäeva lõpuks kell 17.00. Tööpäeva lõppedes läheb mul umbes sama palju aega (pool tundi) töötajate laialiveoga ja kaubiku garaaži viimisega.

Kas see igapäevane lisatund (2X30 min) on minu jaoks tööaeg? Kui need lisatunnid loetakse tööajaks, kas siis on tegemist ületundidega?

Vastab tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist Leonid Siniavski:

Teie tööpäevadele igapäevaselt lisanduvat aega (2X30 min) tuleks lugeda tööajaks, sest töötajana täidate nimetatud ajal tööülesandeid, ehk teostate toiminguid tööandja huvides ning tema korraldusest lähtuvalt. Kuna eeldatavalt on Teie näite puhul tegemist tavalise, ehk päevaviisilise tööaja arvestusega (5 päeva nädalas, 8 tundi päevas), siis nende nn lisatundide puhul oleks tegemist ületundidega, milliste puhul töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 44 lõike 1 kohaselt eeldatakse töölepingu poolte omavahelist kokkulepet. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt hüvitab tööandja töötajale ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Ületunnitöö hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu (TLS § 44 lg 7).

Klienditeenindajate nappus ajal püüab Selver oma töötajaid ametis hoida soodushinnaga kaupa pakkudes ja palka tõstes

«Oleme tänavu töötajate töötasusid korrigeerinud, palgatõus on olnud ametikohtade lõikes erinev, aga aasta jooksul on teenindajate palgad Selverites üle Eesti tõusnud keskmiselt 6 protsenti,» ütles Selveri personalidirektor Kristiina Palm. Ta lisas, et seejuures on olnud suurim teenindaja palgatõus, mis tõusis 26 protsenti.

Palmi sõnul saavad kõik teenindajad lisaks põhipalgale teenida lisatasu, mis sõltub inimese panusest, kogemusest, pädevustasemest ning kaupluse struktuurist. «Üldiselt jääb teenindaja palk 500 ja 600 euro vahele,» rääkis Palm. Lisaks saavad sellest aastast töötajad Selverist ka soodsamalt osta ning tasuta sporti teha. «Nendele soodustustele oleme saanud positiivset vastukaja ning tööjõu voolavus on tänavu vähenenud,» rääkis personalijuht ja lisas, et firma jälgib konkurentsiolukorda ning korrigeerib palku ka edaspidi vastavalt tööturul toimuvale.

Tarbija24»Töö
Toimetaja:
Hanneli Rudi

Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonidele laekunud pöördumiste analüüsist selgus, et nii töötajatele kui ka tööandjatele põhjustavad töösuhetes probleeme kuus eelarvamust.

Tööinspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Meeli Miidla-Vanatalu jagab selgitusi nende eelarvamuste kummutamiseks ning soovitab töötajatel ning tööandjatel olla paremini teadlik oma õigustest.

1. Lühiajalise töötamise korral pole töölepingut vaja

Kuigi töölepingu seadus võimaldab kuni kahenädalaste töösuhete korral suulise kokkuleppe alusel töötamist, on siiski ka lühiajalise töötamise korral oluline sõlmida kirjalik leping, sest see kaitseb töötajat erinevate probleemide eest. Nii on kirjaliku lepingu olemasolul on oluliselt lihtsam tõendada töölepingulise suhte olemasolu ning muid sõlmitud kokkuleppeid, kui peaks tekkima vaidlusi. Samuti on kirjaliku töölepingu sõlminud töötajale tagatud parem kaitse olukorras, kus temaga juhtub tööülesannete täitmisel tööõnnetus (näiteks õigus töövõimetushüvitisele, samuti õigus nõuda tööandjalt kahjuhüvitist).

2. Tasuta proovipäevad on seaduslikud

Ehkki tasuta proovipäevad on osades valdkondades kujunenud vaat et kirjutamata seaduseks, pole neil seaduslikku alust. Ametikohal vajalike oskustele- teadmistele vastavuse testimiseks on töötajale ette nähtud tasustatud katseaeg. Ühe päeva võib ettevõttes proovipäeval olla ainult Eesti Töötukassas arvele võetud töötu, vastavalt tööturuteenuse ja –toetuste seadusele. Pikemaajalised tasuta proovipäevad on otseselt töötaja ärakasutamine ja seaduserikkumine, millest saab teada anda tööinspektsioonile.

3. Töösuhte ametlikust vormistamisest pole töötajale mingit kasu

Ehkki ahvatlev võib olla saada palka «mustat» ja tulumaksu maksmata, on saadav kasu väike ja lühiajaline võrreldes tagatistega, mida saab töötaja töölepingust. Näiteks tagab ametlikult vormistatud tööleping töötajale erinevad sotsiaalsed hüved: puhkuse, igakuise töötasu, soodustused lapsevanematele (näiteks lapse(hooldus)puhkus, isapuhkus jne) ja ravikindlustuse. Need hüved ei kaasne muude võlaõiguslike kokkulepetega, nt töövõtu- või käsunduslepinguga.

4. Töölepingul ja töövõtulepingul pole suurt vahet

Tööleping pakub töötajale oluliselt suuremaid õigusi ning sotsiaalseid tagatisi, mistõttu tasub tulenevalt töösuhete iseloomust alati eelistada töölepingut. Nii näiteks on töölepinguga töötajale tagatud tähtajatu töösuhe, töötasu alammäär, puhkus ja puhkusetasud, töövahendid ning tööalane täiendõpe. Töövõtulepingu puhul ei näe seadus neid võimalusi ette.

5. Ettevõtjast tööandjal on ametlikult vormistatud töösuheteid vaja vaid vormi pärast

Ka tööandjate vaates pole tööleping lihtsalt paber paberi pärast, vaid annab õiguse nõuda töötajalt ka tööde kokkulepitud kujul, kohas ja ajas tegemist, ärisaladuse hoidmist ning konkurentsikeeldu. Samuti saab tööandja nõuda töötaja tekitatud kahju eest varalist vastutust. Seega tagab korrektne tööleping tööandjale lojaalsema töötaja. Omades ametlikke töösuhteid on mõlemad osapooled võtnud vastastikku täita kohustusi, pidades kinni kokkulepetest, headest tavadest jne. Ka töötaja tunneb ennast väärikamalt, kui ta teab, et tööandja ei hoia tema arvelt rahaliselt kokku ja seeläbi väärtustatakse töötaja panust.

6. Töötaja ei saa kontrollida, kas tööandja tasub tema eest sotsiaalmaksu

On esinenud olukordi, kus tööandja on sõlminud küll korraliku töölepingu, kuid jätnud sotsiaalmaksu maksmata. Töötajale tähendas see aga ravikindlustusest ilma jäämist. Seetõttu tasub töötajal endal veenduda, et tööandja tasub tema eest sotsiaalmaksu ning tema ravikindlustus kehtib.

Ettevõtted on hädas uute töötajate leidmisega, sest tudengitel pole aega kooli kõrvalt tööl käia ja tööotsijaid peibutab võõrsil pakutav palk.

Kütusemüüja Statoil otsib sel sügisel pealinnas 15 uut töötajat ning firma pressiesindaja Jaanus Pautsi sõnul on see seotud öise töökoormuse kasvuga nende teenindusjaamades, aga ka kõrgharidusreformiga. «Eks oma osa on siin tasuta kõrgharidusel, mille eelduseks on õppekava täitmine täismahus. See omakorda paneb tudengid rohkem õppima ning kooli kõrvalt käib tööl senisest vähem noori,» tõdes Pauts.

Peamiselt kooliõpilastele ja tudengitele tööd pakkuva McDonald’si kiirtoidurestorani Baltikum personalijuhi Agnija Rikmane sõnul on tänavu nende kaadri voolavus suurem kui mullu, küünides 66 protsendini.

Palk meelitab välismaale

«Enamik meie töötajatest on õpilased, kes on tulnud tööle ajutiselt, et teenida lisaraha. Töötajad lahkuvad meilt nii mõnigi kord seetõttu, et nad leiavad töö, mis sobib nende haridusliku või erialase kvalifikatsiooniga,» tõdes Rikmane. Samas on juba mitu aastat tüüpilisi töölt lahkumise põhjusi välismaale tööle minek.

Seda, et võõrsil pakutav palk meelitab Eesti lihtsa töö tegijaid, kinnitab Eestis 66 toitluskohta pidava Baltic Restaurants Estonia personalijuht Külli Toots. Nende ettevõttest lahkus septembris omal soovil 85 inimest. Tootsi sõnul on kõige keerulisem leida klienditeenindajaid ja kokki. «Ühte ametikohta oleme sunnitud täitma sageli mitu korda, kuna inimestel on valikuvõimalus suur ning ei suudeta otsustada, kuhu tööle minna tahetakse,» tõdes Toots. Harv ei ole olukord, kus inimene töötab ettevõttes nädalakese, saab teisest kohast parema pakkumise ning lahkub päevapealt.

Prisma Peremarketi personalijuhi Reet Ratta sõnul lahkuvad neilt valdavalt alla aastase tööstaažiga klienditeenindajad, keda iseloomustabki sage töökohavahetus. «Samas, tudengite puhul on igati loogiline ja ootuspärane, et nad töötavad müüjana mõnda aega ja seejärel püüavad leida erialase töö,» möönis Ratas.

Ettevõtete kinnitusel on nad Tallinnas hädas uute töötajate leidmisega. Näiteks Tartus laekus Statoili klienditeenindaja ametikohale üle saja avalduse, pealinnas aga on uusi inimesi leida raske.

«Heade töötajate leidmine ei ole sama lihtne kui mõni aasta tagasi, sest on vähem kandidaate, nende kvalifikatsioon ja motivatsioon on madalam,» tunnistas McDonald’si Baltikumi personalijuht Agnija Rikmane. Probleem on see tema sõnul kõigis Eesti majutus- ja toitlustusettevõtetes.

Prisma Peremarketi personalijuht Reet Ratas ütles, et kuigi olukord tööjõuturul on praegu nende jaoks keeruline, läheb see lähiaastatel ilmselt veelgi raskemaks, sest sõjajärgsel beebibuumi ajal sündinud on pensionile minemas ja 1990. aastatel oli sündimus väike. «Seega, uut tööjõudu peale ei tule, lisaks on suur ja prognoosimatu väljaränne, aga võõrtööjõu kasutamine teeninduses on keeruline,» rääkis Ratas.

Külli Toots kinnitas, et uusi töötajaid leida on raskem kui mõni aasta tagasi, mil kvalifikatsiooni mitte nõudvale ametikohale laekus suur hulk CVsid. «Kahjuks on paljud kandideerijad vastutustundetud – ei võta vastu telefoni, ei helista tagasi ega pea kinni kokkulepetest tulla töövestlusele,» rääkis ta.

Toots tõdes, et sama olukord hakkab tekkima kvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel. «Kandideerijatel on ettekujutus, et töötasu makstakse tööle tulemise eest. Kui tahta, et nad tööd teeksid, tuleb maksta lisatasu,» ütles ta.

Kõik küsitletud ettevõtted kinnitasid, et on viimasel ajal palku tõstnud ning püüavad töötajaid hoida, pakkudes lisatasusid või muid boonuseid, kuid sellegipoolest on just palk lahkumise põhipõhjus.

«Rusikareegel on, et inimene tahab saada kätte vähemalt 500 eurot. See on igati mõistetav soov, vaadates statistilisi näitajaid (toidukorvi maksumust), kuid kahjuks ei ole võimalik kõikidel ametikohtadel seda reeglit järgida,» nentis Toots.

Miinimumpalka ei maksta

Prisma Peremarketi personalijuhi Reet Ratta sõnul on tööotsijate ettekujutus klienditeenindaja tööst hullem kui tegelikkus. «Ma ei tea, miks ja kust on tekkinud paljude inimestel ettekujutus, et makstakse miinimumpalka,» imestas Ratas.

Tema sõnul teenivad parimad Prisma müüjad ja kassiirid pea sama palju kui õpetajad ja miinimumpalka pole pood kunagi maksnud. «See on olnud põhimõtteline otsus,» lausus ta. Ratas tõi näiteks, et Tallinnas on müüjate ja kassiiride palgad vahemikus 517–656 eurot, Narvas ja Tartus 470–644 eurot.

Alates selle aasta 1. juunist hakkas Prisma pealinnas töötavatele tunnipalgalistele töötajatele maksma intensiivsustasu. «Põhjuseks Tallinna ümbruse tihedam konkurents tööjõuturul, suurem töökoormus ja paremad majandustulemused, mille eest on võimalik palku tõsta,» põhjendas ta. Kõikide poeketi töötajate palk tõusis tänavu oktoobris.

Tallinnas ja Harjumaal algavad Statoili töötajate palgad 580 eurost, millele lisandub öötöö hüvitis ning tulemuspalk.

«Aasta alguses tõstsime teenindusjaama töötajate põhipalkasid, kuid viimase poole aasta jooksul oleme senisest rohkem suurendanud tulemuspalga osakaalu,» rääkis Jaanus Pauts. Viimane tulemuspalga osakaalu suurendamine oli oktoobri alguses, mil teatud toodete puhul kasvas tulemuspalk ligi kaks korda. «See tõstab müüjate kogupalka sõltuvalt töötaja müügitulemustest 8–30 protsenti,» lubas ta.

McDonald’si töökuulutustes pakutakse tunnitasuks 3,30 eurot ning Rikmane kinnitusel on see teenindusvaldkonnas konkurentsivõimeline palk.

«Tallinnas, kus töökoormus on teistest linnadest suurem ning uute töötajate vajadus kõige tuntavam, maksame alustavale töötajale riiklikust miinimumist pea 75 protsenti kõrgemat töötasu ning oskuste edenedes liiguvad motiveeritud töötajad üldjuhul kiirelt kõrgemale palgatasemele,» rääkis personalijuht.

Baltic Restaurants tõstis palku eelmise aasta lõpus keskmiselt kaheksa protsenti, kuid personalijuht Külli Tootsi sõnul jäävad ettevõtte võimaluste ja inimeste soovide vahele siiski suured käärid.

Kaadri voolavus tänavu

• Prisma 25%
• McDonald’s 66%
• Statoil 56%

Tarbija24»Töö
Autor:
Hanneli Rudi

Vahur Koorits

Rahandusministeerium leevendas natuke töötuskindlustusmakse määra kehtestamise korra muudatusettepanekuid, aga tööandjad pole endiselt rahul, sest peavad võimatuks rahandusministeeriumi nõuet teha töötuskindlustusmakse ennustus neljaks aastaks ette.

Juba mitmendat aastat käib ühelt poolt valitsuse ja teiselt poolt tööandjate ja ametiühingute vahel võitlus töötukassa raha üle. Töötukassa saab oma tööks vajaliku raha töötavate inimeste palkadelt. Sel aastal maksab iga inimene oma brutopalgast kaks protsenti töötuskindlustusmakset ja tööandja maksab omalt poolt veel ühe protsendi.

Valitsus on üritanud järjekindlalt suurendada oma kontrolli töötukassa üle. Tööandjad ja ametiühingud kahtlustavad, et selle põhjuseks on valitsuse soov kasutada töötukassa raha riigi kulude katmiseks. Nimelt võetakse töötuskindlustusmakset inimeste brutopalga pealt täpselt nagu ka tulumaksu, aga maksu nimi on lihtsalt teine.

Riigikogusse saadetud riigieelarve baasseaduse muutmisega eelnõuga tahtis rahandusministeerium muuta oluliselt ka töötuskindlustusmakse määramise korda, suurendades valitsuse rolli, sidudes makse suuruse eelarve tasakaaluga ja jättes lõpliku otsustusõiguse riigikogule.

Tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsari sõnul oleks see teinuks töötuskindlustusmaksest juba olemuslikult kõige tavalisema riikliku maksu, mille seos tööjõuturu olukorraga olnuks olematu.

Sotsiaalpartnerite terava kriitika peale muutus rahandusministeerium natuke töötuskindlustusmakse määramise korda. Eelnõu on Tamsari sõnul algsega võrreldes muutunud mõistlikumaks, sest sealt on kadunud nägemus, et töötuskindlustusmakse määrab parlament ja otsus on seotud riigieelarve tasakaalu kohustusega.

Ometi on tööandjad ka parandatud eelnõu suhtes kriitilised. Praegusel kujul nõuab eelnõu töötukassa nõukogult ettepanekut maksemäärade osas neljaks aastaks, sealhulgas koos majandusprognoosidel põhineva analüüsiga.

"Mitte keegi, sealhulgas rahandusministeerium, ei suuda teha adekvaatset majandusprognoosi nelja aasta peale. Prognooside põhjal, mida pole, oodatakse töötukassa nõukogult otsuseid, kus poole protsendipunktisel eksimusel on kaheksakohalised hinnalipikud. Võimalus reaalsete majandusolude põhjal maksemäära korrigeerida jääb ainult valitsuse pärusmaaks, töötukassa nõukogu on lihtsalt reisisaatja rollis," kritiseeris Tamsar.

Teine valupunkt on tema sõnul see, et eelnõu kohaselt tohib jooksva aasta maksemäära muuta ainult ülespoole. "Kui tegelik eesmärk oleks töötukassa paindlikkus tööjõuturu olukorrale reageerimisel, ei keelaks seadus korrigeerimist kummaski suunas, vaid vastavalt töötajate ja tööandjate parimatele huvidele saaks makset korrigeerida mõlemas suunas," leidis Tamsar.

Praeguse valitsuse koalitsioonilepe ütleb Tamsari sõnul õigussüsteemi ja ärikeskkonna parandamise peatükis, et mistahes "ärikeskkonna muutuste puhul lähtutakse õiguskindluse ja konkreetse valdkonna ettevõtluse esindajate kaasamise põhimõttest".

"Täna vajavad ettevõtluse esindajad küll veenvat kinnitust, et see punkt ka tegelikult midagi tähendab. Kuigi meie oleme viimased kahtlema koalitsiooni parimates kavatsustes ja meelekindluses, oleks küünilisel vaatlejal lihtne näha töötukassa ümber toimunus ja toimuvas väsimatut ja järjekindlat sotsiaalpartnerluse imiteerimist," kritiseeris Tamsar.

Veel ühe muudatuse kohaselt teeb töötukassa nõukogu igal aastal hiljemalt 21. augustiks ettepaneku töötuskindlustusmakse määrade kehtestamiseks valitsusele nelja järgneva aasta kohta varasema ühe asemel. Ettepaneku esitamise tähtaeg on valitud selline, et ettepanekuga saaks arvestada riigieelarve koostamise protsessis.

Seda punkti pidas absurdseks sotsiaaldemokraat Eiki Nestor, sest töötukassa nõukogu lähtub ettepaneku tegemisel valitsuse suvisest majandusprognoosist, mis valmib samal ajal ehk umbes 20. augusti paiku.