Artiklid
- Üksikasjad
Eesti Päevaleht küsis ekspertidelt, mida peaks tegema, et Eesti pensionifondide olukorda parandada. Kui enamasti arvatakse, et meie pensioniraha ei saagi suures mahus investeerida või et turg on liiga noor, et hästi toimida, leiab näiteks investeerimispankur Henrik Igasta, et fondid liiguvad juba kohaliku turu elavdamise poole.
Turg on noor ja ei toimi. Loodame, et hakkab
Eiki Nestor
rahanduskomisjoni liige (SDE)
Võrreldes teiste OECD riikidega on meie pensionifondid nooremad ning mahud ja kogemused väiksemad. Viimati oktoobrikuus arutas rahanduskomisjon näiteks tasusid, mida fondid võtavad, ja nende reguleerimist. Iseenesest tunduks loogiline, kui fond, mis toodab paremini, võtaks suuremat tasu ja vähem edukas vähem.
Praegu hoiame jätkuvalt tasemel kontrolli peal, sel aastal pidi tähtaeg lõppema ja riigikogu võtab vastu seadust, mis piiraks seda veel kuni 2018. aasta lõpuni. Valitsemistasude piirmäär jääb kehtima sisuliselt sellepärast, et turg ei toimi ja on kartus, et piirmäärade kaotamisel suurenevad tasud veelgi. Inimene peaks võrdlema tootlust ja seda, palju ta valitsemistasuks maksaks, ja siis valima, kus fondis ta raha soovib koguda. Tegelikult sellist seost ei eksisteeri. Me küll muutsime seadust, et inimesed saaksid rohkem kordi aastas fondi vahetada, aga seegi pole tegelikku muudatust toonud. Loodame, et turg hakkab tööle, sest tõesti – pensioni mõttes on asi meil alles uus.
Investeeringute protsent pole samuti üllatav, aga siin ei ole lihtsalt kuhugi investeerida, milles pole süüdi pensionifondid, kes peavad lähtuma sellest, mis on pensionikogujale kasulik. Olen seda meelt, et ei saa kehtestada mingit kohustuslikku protsenti, kui palju Eestisse peaks investeerima, sest oleks kuritegu panna pensionifondi investeerima sinna, kust ei ole loota head tootlust.
Tootlikkuse puhul peaks turg küll toimima, inimesed peavad jälgima, milline fond rohkem toodab. Ühtlasi peavad aga kõik teadma, et konservatiivsed fondid toodavad vähem, aga on raha säilimise huvides ehk kasulikumad.
Muutused paremuse poole juba toimuvad
Henrik Igasta
MTÜ Finance Estonia esindaja, investeerimispanga Superia juhatuse liige
Meiesugusel Euroopa äärealal asuval nanoriigil on raske inflatsiooniga võidelda. Parim viis pensionifondide seisukohast on portfelli arvestatava osa investeerimine kohalikesse varadesse, näiteks kinnisvarasse, metsamaasse, infrastruktuuriettevõtetesse jne.
Ma ei tahaks pensionifonde ajaloolise tootluse baasil kuidagi materdada, sest muutused paremuse poole minu arvates juba toimuvad. Oleme Finance Estoniaga juba paar aastat edastanud sõnumit, et Eesti pensioniraha võiks kohalikul turul aktiivsemalt osalema hakata. Optiliselt tundus meie pensionivarade jaotuspilt mõne aasta eest pehmelt öeldes jabur. Osa fonde olid näiteks sellise struktuuriga, mille tõttu ei olnud siia investeerida praktiliselt võimalik, sest nende standardile vastavate instrumentide valik oli Eestis väga piiratud. Viimase aasta jooksul on suhtumine selgelt muutunud, pensionifondid otsivad täna aktiivselt võimalusi, et kohalikule turule investeerida.
Mis puudutab fonditasusid, siis mida väiksem on hallatav varade baas, seda suuremad on haldamiseks tehtavad kulud. Enamikus Euroopa riikides on tasud võib-olla tõesti väiksemad, aga ka pensionivarad per capita on kordi suuremad kui Eestis. Meie pensionivarade kesist tootlust ei põhjusta suured tasud, põhjus on olnud hoopis pensionifondide ülereguleeritus, eriti pärast 2008–2009 kriisi. Mina vähendakski teise samba reguleeritust, sh võimaldaks suuremal määral investeerida ebalikviidsetesse varadesse. Miks ei võiks luua raamistikku kinniste või poolkinniste teise samba fondide käivitamiseks, mida saab vahetada viie või kümne aasta tagant? See aitaks Eesti pensioniraha investeerida pikaajaliselt mittenoteeritud ja pika iseloomuga varadesse, mis oma riski ja tulususe profiililt sobib pensionifondi portfelli hästi.
Riik võiks tuua börsile ka oma parimad firmad, eeskätt Eesti Energia, Eleringi ja Tallinna Sadama ja teha riigi võlakirja.
Fonde on palju ja need ei julge riskida
Lasse Lehis
maksumaksjate liidu juht
Valitsemistasude mõttes ongi kulud seda suuremad, mida väiksemad on fondid. Ühe inimese palgasumma läheb jagamisele väiksema summa peale kui kuskil suuremas riigis. Ehk on ka fonde liiga palju ja neid peaks kunstlikult vähendama? Siis pole jälle kliendil nii suurt valikuvõimalust. Ühest küljest on hea, et on konkurents, aga arvatavasti ongi konkurents praeguse olukorra tekitanud. Kõik pangad pakuvad nelja fondi ja kõiki riskiastmeid. Siin on küsimus ka fondide kulupoliitikas ja kui läbipaistev see süsteem on. Näiteks kui fond ostab panga kaudu teenuseid sisse, siis on meil seda rahakasutust väga raske kontrollida. Läbipaistvust peaks rohkem jälgima.
Eestisse investeerimise koha pealt olen ma kõige pessimistlikum, sest kui seda just kunstlikult ei tekita, siis Eestis ei ole lihtsalt finantsturgu. Siia investeerimise sundimist ma heaks ei pea. Võib-olla peaks siia investeerimist pigem soodustama, kasvõi riigiettevõtete vähemusosaluse börsile viimisega.
Fondid ei julge ka riske võtta, sest inimesed jälgivad neid tähelepanelikult ja kliendi enda juurde ülemeelitamiseks peab näitama pigem lühiajalist head tootlikkust, eriti enne fondivahetuse lõppemise perioodi. Aga tegelikult ei ole inimesed asjadega kursis ja fondid üritavad end heast küljest näidata inimestele, kes ei ole tegelikult asja süvenenud. Ka ühe riikliku fondi loomisega tekib kasvõi poliitikute korruptsioonioht ja küsimused, et kes seda kontrollib.
Konkurents ei aita, mastaabiefekt aitab
Villu Zirnask
Eesti Päevalehe arvamustoimetaja
Kuidas on võimalik, et Taani pensionifondide tegevuskulud võrduvad 0,1%-ga varadest, aga Eesti pensionifondidel moodustavad ainuüksi administratiivkulud varadest 1,9%? Lihtne: Eestis on terve kari väikseid fondivalitsejaid, aga Taanis põhiliselt üks, riigile kuuluv ATP. Pealegi pole ATP-l suuri turundusmuresid, erinevalt Eesti fondivalitsejatest, kes püüavad üksteiselt kliente üle lüüa. Võib-olla olid – ja on praegugi – Eesti pensionisüsteemi rajajad naiivsed, kui arvasid, et konkurentsi soodustamine aitab fondide valitsemistasusid alla suruda.
„Tasude üle ei ole konkurentsi soovitud määral tekkinud,” kurdetakse seletuskirjas seaduseelnõule, mis näeb ette kohustuslike pensionifondide valitsemistasu piirmäärade kehtivuse pikendamist viie aasta võrra. Kehtivust võiks ühe hooga pikendada kümne aasta võrra või rohkemgi, sest mastaabiefekti, mis võimaldab väga väikseid tasusid suurtes riikides, Eestis ei ole ega tule.
Konkurentsi elavdamiseks tehtud seadusemuudatus, mis võimaldab fondi korra kvartalis vahetada, on pigem fondivalitsejate kulusid suurendav kui vähendav. Ennem on võlukepike, mis suudab Eestisse tuua väiksemad haldustasud, mastaabiefekt, mitte konkurents.
Miks ei pane kasinad arvud majanduseksperte muretsema?
••„Pensioni kogumine on väga pikaajaline protsess, 30–40 aastat, seega ei maksa end lühiajalistest tulemustest liialt heidutada lasta.” Kertu Fedotov, rahandusministeeriumi nõunik
••„Pikemas plaanis on pensionivarad suurenenud. Õiged investeeringud õigel ajal – see võiks olla investeeringute kuldne reegel.” Magnus Piirits, finantsanalüütik
••„Viie aasta sisse jääb ajalooliselt suur finantskriis, kui järgmisel aastal jääb viie aasta statistikast 2008 välja, siis peaks pilt arvestatavalt muutuma.” Meelis Hint, Swedbank Investeerimis- fondid AS-i juhatuse liige
••„Kui kardame liialt seda, et osa säästudest võib mädanema minna, ei tee me ka sääste, mis läheksid idanema.” Indrek Seppo, finantsanalüütik
Mõtted kogunud Riin Aljas
- Üksikasjad
Rahandusministeerium jättis kooskõlastamata töötuskindlustumakse määrade alandamise ja tegi ettepaneku jääda kehtivate määrade juurde, vahendab BNS.
Ministeeriumi kooskõlastuskirjas ütles rahandusminister Jürgen Ligi, et kuigi ministeeriumile esitatud analüüs näitab, et töötukassa netovarade maht on kasvamas, mis viitab rahaliste vahendite piisavusele saavutamaks töötukassa põhikirjalisi eesmärke ka praegustest madalamate töötuskindlustusmaksemäärade tingimustes, ei pruugi see päris nii olla.
Rahandusministeerium on tööstuskindlustusmakse määrade alandamise vastu toonud välja kolm peamist argumenti. Esmalt on ministeeriumi hinnangul ette näha 2015. aastast töötukassa klientide hulga kolmekordistumist, mis on seotud töövõimereformiga millega laienevad nii töötukassa poolt pakutavad teenused kui ka sihtrühm. Kuigi reformi üks eesmärkidest on läbi inimeste tööle aitamise vähendada valitsussektori kulutusi töövõimekao hüvitamisele ja seotud teenustele, kaasnevad uue süsteemi käivitamisega kulud, kirjutab Ligi.
"Just üleminekuperioodiks 2015-2020 on oluline jätta vabu vahendeid, millest rahastada ettenägematusi. Samuti lõpeb alates 2021. aastast struktuurivahenditest tööturuteenuste rahastamine ja seetõttu tuleb nende finantseerimine uuesti üle vaadata," seisab Ligi kirjas Taavi Rõivasele.
Samuti oleks rahandusministeeriumi hinnangul uute maksemääradega probleemne eelarvetasakaalu eesmärgi saavutamine. Nimetatud eesmärgi võtmine on stabiilsusprogrammiga esitatud ka Euroopa Komisjonile. Töötuskindlustusmakse määrade langetamine mõjutab olulisel määral selle eesmärgi saavutamist, tekitades täiendava vajaduse suurendada mingis valitsussektori valdkonnas tulusid või vähendada kulusid, kirjutas Ligi.
Lisaks toob rahandusminister välja, et puudub põhjalik analüüs, millised on töötukassa pikaajalist majandustsükli-ülest toimimist tagavad optimaalsed töötuskindlustusmakse määrad ja kus asetsevad töötukassa nõukogu poolt välja pakutud maksemäärad 1,4 protsenti ja 0,7 protsenti võrreldes nende optimaalsetega ning millal ja mis suunas tuleb määrasid sellest lähtuvalt tulevikus muuta.
Meie seisukoht on, et maksusüsteem peaks olema stabiilne ja õiguslikult järjepidev. Sellest tulenevalt tuleks maksemäärasid muuta nii harva kui võimalik, ütles Ligi.
Kuna töötuturuteenuste ja –toetuste sihtkapitali ülekantavate vahendite määra alusel moodustuv summa sõltub töötuskindlustusmakse määradest, ei kooskõlasta rahandusministeerium uusi määrasid. Seega on kehtivate maksemäärade tingimustes vajalik leida uued ülekantavate vahendite määrad, mis katavad 2014. aastaks planeeritud tööturuteenuste ja –toetuste kulud, kirjutas Ligi.
Septembris tegi nelja poolt- ja kahe vastuhäälega tegi Eesti Töötukassa nõukogu valitsusele ettepaneku kehtestada järgmisel aastal töötuskindlustusmakse määraks 2,1 protsenti, sealhulgas töötajatel 1,4 protsenti ja tööandjatel 0,7 protsenti. Langetamise poolt olid ametiühingud ja tööandjad ning vastu oli sotsiaalministeerium.
Käesoleval aastal on töötuskindlusmakse määr kolm protsenti, millest töötajatel tuleb maksta kaks protsenti ja tööandjatel üks protsent.
2,1-protsendilise maksemääraga oleks 2014. aastal töötuskindlustuse kogutulud 125,7 miljonit eurot, töötuskindlustuse kulud aga moodustaks 121,6 miljonit eurot. Tööturuteenuste jaoks on järgmisel aastal kasutada 36 miljonit eurot. Prognoosi järgi hakkab 2014. aastal saama töötuskindlustushüvitist 19 407 inimest, koondamishüvitist saab 6307 inimest ja maksejõuetushüvitist 2100 inimest.
2014. aasta lõpuks on oodatav töötukassa netovara väärtus 529,4 miljonit eurot. Eelmise aasta lõpu seisuga oli töötukassa netovara väärtus 469,4 miljonit eurot ja käesoleva aasta lõpuks on töötukassa varade oodatav väärtus 525,3 miljonit eurot.
- Üksikasjad
Töötajate ega tööandjate esindajad ei julge kõikide inimeste palkade avalikustamist Eestis niipea lubada.
Ametühingute keskliidu juhi Peep Petersoni sõnul eeldaks see praegusest avatumat ühiskonda ning Eestil võib selleni jõudmiseks kuluda aastaid, vahendasid ERRi raadiouudised.
Palkade avalikustamise puhul tõi Peterson välja kolm olulist aspekti. Ühelt poolt tahavad inimesed saada töötajatena õiglast palka ja riik maksutulu, kuid teisalt kerkib avalikustamisega üles privaatsuse temaatika.
Just privaatsuse küsimus vajaks tema sõnul Eestis laiemat ühiskondlikku arutelu.
"Kui me neist asjadest räägime, siis me liigume tasapisi avatuma ühiskonna poole. Mida avatum on ühiskond, seda vähem põhjust on üksikisikul oma sissetulekuid varjata. Ma usun, et me viie kuni kümne aastaga võime arengus sinna jõuda," ütles Peterson.
"Ka statistikaamet on praegu ette valmistamas palju täpsemat palgaraporti süsteemi, kus inimesed saavad ise jälgida, millised on palgad justnimelt nende elualal," lisas ta.
Tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsar tunnistas, et palkade avalikustamine ei ole tööandjate keskliidus olulise teemana üles kerkinud.
Tamsari sõnul on mitmetes riikides proovitud avalikustada tippjuhtide palku, et tekitada sotsiaalset survet ka tavatöötajate palkade tõstmiseks, kuid tulemust see ei andnud.
"See tulemus oli üsna lihtne, aga vastupidine ootustele - juhtus see, et tippjuhtide palgad tõusid veelgi ja lõhe tavatöötajatega kasvas," rääkis ta.
Tamsar ei usu ka, et töötasude avalikustamine võiks Eesti kontekstis olulist muutust tuua ümbrikupalkade maksmisel.
Põhjanaabrite juures on maksustatav tulu avalik ja sisuliselt võib igaüks maksuametist uurida, kui palju naabrimees palka saab.
Uudishimu rahuldamisest on riigi seisukohalt olulisem see, et ümbrikupalkade asemel tasutaks makse riigile ja õiglast töötasu töötajale.
Just maksupettuste vähendamist on toodud argumendiks, miks töötasud võiksid avalikud olla, kuid rahandusminister Jürgen Ligi selle meetme efektiivsusesse ei usu.
"Ma ei tea, kas me peame kõik Soomet kopeerima, kui maailmas on väga erinevaid näiteid. Soome puhul on ka näiteks see, et kui naabril on uus auto, siis helistatakse naabrile, et küsida, kas tal on maks makstud või kas ta ei sõida firmaautoga." ütles Ligi.
"Varjatud tulu varjamine päriselt ei kao ja ka see, kui me nad üles riputame ei pruugi olla ausam, kui see, mida esitatakse maksuametile. Ülesriputamise eest ei järgne ju mingeid sanktsioone, aga maksuametile valeandmete andmisel järgneb," jätkas ta.
Allikas: ERR
- Üksikasjad
Katseajaks töövõtulepinguga tööle vormistatud naine avastas üllatusega arsti juures, et kuigi ta maksab sotsiaalmaksu ning ta peaks igati õigusega olema ravikindlustatud, siis tegelikult tal kindlustuskaitse puudub. Ministeeriumi kinnitusel on tegu tööandja veaga, sest sotsiaalmaksu tasumine ei tähenda automaatselt ravikindlustuse saamist.
«Praegu mul ravikindlustus puudub, kuigi minu sissetulekult peetakse kinni kõik maksud, sh ravikindlustus,» kirjutas augustis toimunud töökohavahetuse tõttu keerulisse olukorda sattunud naine sotsiaalminister Taavi Rõivasele. Kui ta uuris asja haigekassast, siis öeldi talle, et kolmest kuust pikemate lepingute korral on tal ravikindlustus olemas, kuid selleks tuleb teha avaldus ning kindlustus hakkab kehtima kolm kuud pärast avalduse esitamist.
«Seega olen sisuliselt kolm kuud kindlustuseta, kuid kõik maksud (sh sotsiaalmaks) peetakse kinni,» tõdes naine. Avaldust ta ei esitanud, kuna ei teadnud sellest, ja nüüd mitu kuud hiljem tundub see mõttetu.
«Praegu on minult sotsiaalmaksu võetud ebaseaduslikult ja see peaks kuuluma tagasimaksmisele, sest teenust mulle ju ei osutata,» on ta veendunud. Ta soovitab sotsiaalministril vastavad seadused üle vaadata, et inimesel tekiks kindlustuskaitse kohe tööettevõtulepingu sõlmimisel. «Juhul, kui see pole võimalik, siis ei tohiks sissetulekult ka sotsiaalmaksu (haigekassale) kinni pidada, sest siis saavad inimesed vabanevate vahendite arvel ise ravikindlustuse sõlmida (erafirmast ) või eraarsti juurde minna,» oli ta veendunud.
Õigus kahjutasule
Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Ülle Jordani selgituse kohaselt saab ravikindlustuse inimene, kelle andmed on kantud vastavasse registrisse. Antud juhul oleks seda pidanud tegema töö tellija, kes maksab sotsiaalmaksu. Jordan selgitas, et seda võib teha ka inimene ise, kuid see on võimalus, mitte kohustus.
Kui need andmed esitatakse haigekassale kehtiva kindlustuskaitse ajal, siis jätkub kindlustuskaitse uuel alusel ilma katkemiseta ning kolmekuuline ooteaeg ei rakendu. Ametniku kinnitusel poleks naine ravikindlustusest ilma jäänud, kui tema kohta oleks õigeaegselt esitatud andmed, kui tal kehtis veel eelmisest töökohast saadud kindlustuskaitse.
«Kindlustuskaitse saamiseks on vajalik andmete esitamine ravikindlustuse andmekogusse, ainult sotsiaalmaksu maksmisest ei piisa,» tõdeb Jordan. Ta selgitas, et ravikindlustuse olemasolu kontrollivad meditsiiniasutused just selle andmekogu põhjal.
Kui vahepeal katkenud ravikindlustuse tõttu on aga inimene saanud kahju, siis on tal õigus esitada kahjunõue. «Ravikindlustuse seaduse § 14 lõige 1 sätestab õiguse nõuda kahju hüvitamist isikult, kes oma kohustust nõuetekohaselt ei täitnud, kui selle tõttu tekkis ravikindlustust taotleval isikul kahju,» selgitas Jordan.
- Üksikasjad
Helve Toomla
Kas tööandjale on rahaliselt kasulikum võtta töötaja tööle täiskoormusega?
Millegipärast on väga paljud tööandjad väga vastu osalise töökoormusega lepingute sõlmimisele. Kas puhkusetasude, hüvitiste, sotsiaalmaksu arvestamisel jms on erinevust? Hakkan töötama kahel kohal, mõlemas firmas osalise koormusega. Viimases kohas oldi nõus võtma osalise tööajaga üksnes sellepärast, et on tükitöö.
Töölepingu seadus ei sätesta erinevusi osalise ja täistööajaga töötamise vahel. Nii puhkusetasu kui ka hüvitisi arvutatakse mõlemal juhul töötaja keskmisest töötasust.
Sotsiaalmaksuseaduse kohaselt tuleb tööandjal tasuda sotsiaalmaks üldjuhul vähemalt iga aasta riigieelarve seadusega määratud kuumääralt. Tänavune kuumäär on 290 eurot, st sotsiaalmaksu peab maksma 96,7 eurot kuus ka juhul, kui töötaja töötasu on väiksem kui 290 eurot. Samal ajal näeb seadus võimalusi väiksema maksu tasumiseks, kui töötatakse mitme tööandja juures. Soodsamad tingimused on ette nähtud ka pensionäridele, väikelaste vanematele jt. Soovitan küsijal täpsemaid selgitusi küsida tööandjate raamatupidajatelt või tolli- ja maksuameti spetsialistidelt.
Lehekülg 1114 / 1653
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee