Üksikasjad

Avaldatud: 10 juuni 2005

• Palgaseadus
• Postimees

Andreas Kaju, Res Publica eestseisuse liige

Andreas Kaju arvates pidurdab ametiühingute kõrge alampalga nõue majandustegevust ning mõjub halvasti kogu ettevõtluskeskkonnale.

Peatselt on algamas läbirääkimised Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Tööandjate Keskliidu vahel, kus püütakse kokkuleppele jõuda alampalga suuruses. Üks surub ülespoole ja teine püüab hullemat ära hoida – nii nagu ikka Eesti ametiühingud ja tööandjad läbirääkimisi on pidanud.

Ei jää üle midagi muud kui end tööandjate poole reastada, sest kindel alampalk on majandusele kahjulik. Ja kui uskuda, et inimestel läheb paremini üldise hüvangu ja lisaväärtuse kasvades, siis oleks meil alampalgata tunduvalt parem.

See ei ole mitte seisukoht tööandjate poolt ja töövõtjate vastu, vaid veendumus, et ametiühingute lähtepositsioon teeb töövõtjatele rohkem halba kui head.

Stardipositsioon noortele

Tööandjad on paraku sõrme kuradile juba andnud. EAKL ja ETTK on sõlminud kokkuleppe, et 2008. aastaks liigub alampalk 41 protsendini keskmisest palgast.

Eesti Panga uuringud näitavad, et kui alampalga tase oleks 41 protsenti keskmisest palgast, on kolmandik töötutest nõus töötama väiksema palga eest. Ning mida kõrgemad on töötu palgasoov, alampalk ning toetused, seda kauem on inimene töötu.

See üsna lihtne tõdemus lööb kõige kõvemini reeglina noori inimesi.

Noortele, kel tihti puudub omandatud või omandatava hariduse kõrval vajalik töökogemus, mõjub kõrge alampalk tegelikult tööjõuturule sisenemise barjäärina. On ju töökogemuseta noored enamasti valmis töötama esialgu madalama palga eest kui juba töökogemusega spetsialistid.

Mida kallim on tööjõud, seda vähem on tööandja motiveeritud looma uut töökohta.

Mida odavam on tööjõud ning mida paindlikum on regulatsioon, seda dünaamilisemalt suudab tööandja reageerida uuele ning vajadusel oluliselt ka tööjõudu suurendada.

Ja loomulikult saab sellist julgust ettevõtjasse sisendada ainult teadmine, et halvemate aegade saabudes on tal võimalik oma kulusid kokku hoida ja tagasihoidlikumalt paremate aegade saabumist oodata.

Töö kui võrgustik

Alampalga ja sotsiaaltoetuste mõju töötusele on Euroopas pikka aega statistiliselt monitooritud. Ka Eestis on selles vallas vaeva nähtud: juba 1998. aastal näitas statistikaameti uuring, et iga kaheksas töötu oli toona valmis töötama madalama palga eest, kui seda on alampalk – ja siis oli alampalga suhe keskmisesse palka vaid 27 protsenti.

Tööpoliitikat on võimalik üldistatult teha kahte vastandlikku lähenemist kasutades: passiivne sotsiaaltoetuste poliitika või aktiivsete tööturumeetmete poliitika.

Esimene variant põhineb eeldusel, et inimesed tahavad tööd teha kõrgema majandusliku motivatsiooni korral ning teine variant eeldusel, et töö peab tasuma rohkem kui töötus ning et solidaarsus ei tähenda laiskuse hüvitamist.

Väär on arusaam, et töö eksisteerib iseseisvalt kõigile inimestele ja küsimus on lihtsalt selles, millise kompensatsiooni eest seda tehakse. Töö on tegelikult sotsiaalne võrgustik, inimeste omavaheline õlg-õla-kõrval-tunne ja üksteise toetamine, kus ettevõtlikud ja uute ideedega inimesed ulatavad abistava käe nendele, kellel ettevõtlikkust ja julgust esiotsa vähem.

Töö on partnerlus. Alampalk või muu regulatsioon ei tohi seda partnerlust ohtu seada.

Rääkimata sellest, et kõrgem alampalk jätab loomata lisatöökohti, võib see ka reaalselt vähendada olemasolevaid.

Siin saame rääkida teatud tüüpi töödest, nt heakorra jms, mis on reaalselt tasuvad tasemetel allpool alampalka. Enamasti on jällegi selliste töökohtade võimalikud täitjad kas noored või pikka aega töötuna olnud madala kvalifikatsiooniga inimesed.

Alampalk on ebaloomulik

Alampalga-retoorika taga on alati olnud ainult erihuvidega poliitikud või organisatsioonid, mitte aga kained kaalutlused või majandusteoreetilised käsitlused.

Alampalga-retoorika taga seisavad ametiühingud, mille eksistents sõltub paanika ja hirmu külvamisest ja avaliku kaose korraldamisest, ning erakonnad, mis inimeste paanikast toituvad.

Ametiühingute ja sotsialistide jaoks pole alampalk mitte tasu töö eest, vaid sotsiaaltoetus. Vastasel juhul mõistaksid nad, et palk pole muud kui ühe inimese töö hind, mille määrab nõudlus tema oskuste järele.

Tööandja sooviks on osta endale vajaminevat tööjõudu maksimaalselt madala hinna eest, samas kui töövõtjad püüavad oma oskuseid müüa maksimaalselt kõrget kompensatsiooni pakkuva tööandja juures.

Iga turuhind, sh rahapalk kujuneb tarbijate, st meie kõigi ühise käitumise tulemusena. Inimese töö hind sõltub sellest, kui kõrgelt tarbijad tema töö tulemit nende poolt ostetavas kaubas hindavad. Mitte kurjad korporatiivsed koletised – tööandjad – ei määra lõppkokkuvõttes töövõtja töö hinda, palka, vaid tavatarbijad. Meie kõik.

Iga hind, mis ei kujune turul loomulikult, kujuneb sunniga. Ja alampalk ongi selline ebaloomulik sund, mis vääristab õiglust ja toodab töötust. Kõrge alampalk lööb kõige valusamini noori ja vähese kvalifikatsiooniga tööjõudu. Inimesi, kes just kõige rohkem abi vajavad.

Alampalga kaotamine pole kohe ilmselt veel reaalne. Küll aga tuleks arutada võimaluste üle alampalka kas east, erialast või muudest määravatest faktoritest lähtudes diferentseerida. Kuigi igasuguste erisuste loomine tekitab jällegi juurde uut ebaõiglust, oleks see siiski samm edasi, tööjõuturu suurema paindlikkuse suunas.

Üksikasjad

Avaldatud: 09 juuni 2005

• Puhkuseseadus
• Äripäev

Niina Siitam
tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja

Äripäeva arvamustoimetaja Mati Feldmann väidab oma artiklis, et fikseeritud kuupalga juures on töötajal kasulikum puhata selles kalendrikuus, milles on rohkem tööpäevi. Seda põhjusel, et puhkuseraha arvestuse põhimõtte kohaselt jagatakse palk kõigi kalendripäevadega. Seetõttu tuleb ühe päeva puhkuseraha väiksem, aga puhkuseraha makstakse ka laupäevade ja pühapäevade eest.

Millele tuginevad Feldmanni väited, on selgusetu, kuid igal juhul mitte vabariigi valitsuse määrusega kehtestatud puhkusetasu arvutamise korrale.

Puhkusetasu arvutamise kord annab puhkusetasu arvutamiseks kaks võimalust: kas päevatasu kaudu või palga säilitamise teel. Palga säilitamise teel arvutatakse puhkusetasu siis, siis töötajale on puhkusetasu arvutamise kuule eelneval kuuel kuul makstud ainult põhipalka (fikseeritud kuupalka).

Kuna artiklis oli vaatluse all just nimelt fikseeritud palgamäära alusel arvutatud puhkuseraha, siis teeme arvutuse ja vaatame, kas kuus olevate tööpäevade arv mõjutab puhkusetasu suurust või mitte. Oletame, et töötajal on puhkus 1.–28. märtsini, fikseeritud kuupalk on 7000 kr ja töötajale ei ole märtsikuule eelnenud kuuel kuul lisatasu makstud.

Sellele töötajale makstakse puhkusetasu palga säilitamise teel, st nii, nagu ta oleks märtsikuus sellel perioodil töötanud. Puhkusetasu on:

7000 : 22 (tööpäevade arv märtsis) = 318,18 × 19 (tööpäevade arv puhkuseperioodil) = 6045,42. Kuna töötajal on pärast puhkuselt tagasitulekut kolm tööpäeva, mille eest talle makstakse 954,54, siis annab märtsikuu puhkusetasu + töötasu kokku 6999,96. Erinevus fikseeritud kuupalgaga on olematu.

Võtame nüüd lühikese kuu – veebruari. Puhkusetasu 1.–28.02. puhkuseaja eest on:

7000 : 19 (tööpäevade arv veebruaris) = 368,42 × 19 (tööpäevi puhkuseperioodil) = 6999,98. Erinevus fikseeritud kuupalgaga on olematu.

Seega on artiklis toodud väited ja näited eksitavad, mille tõttu võib tekkida mulje, et töötajal on kasulikum puhata selles kuus, milles on rohkem tööpäevi.

Üksikasjad

Avaldatud: 10 juuni 2005

• Palgaseadus
• Äripäev

Liis Kängsepp

Tööandja peale kaebamine muutub aina popimaks – tänavu esimese viie kuuga on maksuameti vihjetelefonile laekunud mitu korda rohkem vihjeid ümbrikupalkade ja maksupettuste kohta kui terve eelmise aasta jooksul.

Maksu- ja tolliameti vihjetelefonile oli mai lõpuks tulnud 269 vihjet, põhiliselt ümbrikupalkade ja maksupettuste kohta, mullu kogunes vihjeid terve aasta peale kokku kõigest sada tükki.

Maksu- ja tolliameti teabeosakonna juhataja Margus Noormaa sõnul on vihjete arvu kasv ühelt poolt seotud sellega, et maksu- ja tolliametite liitmise järel korrastati vihjetelefoni süsteem. Varem oli vihjetelefon vaid tolliametil, kuid maksuametile vihjete andmiseks helistasid inimesed esimesele ettejuhtuvale telefoninumbrile.

“Inimeste aktiivsus on kindlasti kasvanud, põhjused on ilmsed,” sõnas Noormaa, kelle hinnangul on väga tugev mõjutaja pensionisammas. “Kui inimesed saavad aru, et nende palk mõjutab seda, kui palju nad hakkavad pensioni saama, siis nad on huvitatud sellest, et saaksid võimalikult vähe palka ümbrikus.”

Konjunktuuriinstituudi peadirektori Marje Josingu sõnul on tendents küll ümbrikupalkade vähenemise suunas, kuid kuna keskmine palgatase Eestis on tõusnud, siis riigil selle arvel kaotatud summad väiksemaks ei ole jäänud.

“Väga kurb valdkond on riigitellimused,” sõnas Josing. “Kui võidab odava pakkumisega ettevõte ja selle arvel, et ta ei kavatse makse maksta, siis see on kurb situatsioon.”

Lahendus võitluses ümbrikupalkade vastu oleks Josingu arvates maksu- ja tolliameti töö parandamine ja kontrolli suurendamine. “Kaebamiste peale ei saa väga loota,” arvas Josing.

“Ma usun, et tean,” vastas ASi Stroomi Hotell juht Reet Purre küsimusele, kas ta teab, kes konkurentidest maksab oma töötajatele ümbrikupalka. “Aga ega ma ei pea seda teile ütlema.” Maksuameti vihjetelefonile Purre helistama ei hakkaks, kuna ümbrikupalk pole tema silmis teema, kus konkurendi peale kaebama minna.

Vihjetelefoni kaebama ei läheks ka mööblitootja OÜ Resvok juht Mart Alapert, kes rõhutab, et vihjetelefon võib olla võimalus pahatahtlikul ettevõtjal konkurendile probleeme tekitada.

“Mul ei ole usku sellesse vihjetelefoni, see on emotsioonide peale rajatud,” sõnas Alapert, kelle arvates vihjetelefoni pidamine ei käi kokku õigusriigi meetodiga.

Maksuamet alustab kontrollimisi ehitusplatsidel
Maksu- ja tolliamet teatas eile, et alustab järgmisel nädalal ehitusvaldkonna maksuõigusrikkumisi ennetava kontrolliga otse ehitusplatsil.

Kontrolli eesmärk on juba ehitamise ajal kindlaks teha, mis objektil tegelikult toimub. Seni on kontrolle tehtud peamiselt tagantjärele.

Projekti algusjärgus valitakse kontrollobjektid välja riigihangete registrist, esimesed objektid on Narva sõudebaas, Kaitseliidu büroohoone Tallinnas, Ööbikuoru keskus, Mooste linameistrite koda ja Haapsalu piiskopilinnus.

Tänavu on maksuamet saatnud välja 700 märgukirja, kus informeerib ettevõtteid töötajatele tehtud väljamaksete madalast tasemest ja konkurentsivõimest, võrreldes piirkonna keskmisega, mis võib viidata ümbrikupalga maksmisele.

Juunis kavatseb maksuamet välja saata veel 300 kirja.

Üksikasjad

Avaldatud: 07 juuni 2005

• Palgaseadus
• Postimees

Maris Lehtmets, Eesti Ametiühingute Keskliidu infojuht

Maris Lehtmetsa arvates tuleks alampalga tõstmine kasuks kogu ühiskonnale, kuna see parandaks eelkõige tublide töötegijate elujärge.

Mõni aeg tagasi koputati minu tööruumi uksele, sisse astus korralikult riides ja hea käitumisega naine. Kes palus: «Teil oli majahoidjat tarvis. Palun, võtke mind.

Jah, ma tean küll, et tuleb alampalga eest talvel õues lund rookida ja suurt prügikonteinerit välja tarida võtke, palun. No kas või poole kohaga.» Vaatasin ta pabereid – naine oli lõpetanud tehnikumi, töötanud maakonnas palgaarvestajana aga nüüd, kui tulid uued ajad, uued olud, oli tööd leida – võimatu. Kuigi mitu kuud juba otsitud.

Juuni alguses alustavad ametiühingud tööandjatega taas üleriigilise alampalga läbirääkimisi, sedakorda püütakse saavutada 3100 krooni kuus. Mis, nagu selgus 2. juuni Postimehe artiklist, on mõnegi tööandja arvates liiga palju «ilma oskusteta inimesele».

Maainimese palk

Tõepoolest – maailmas üldlevinud arusaamise kohaselt on alampalga saaja tihti eluheidik, keda ühiskond n-ö aitab vee peal hoida. Kas ka Eestis? Ma arvan, et mitte.

Kes võtab vaevaks Eestimaal pisut ringi vaadata, näeb, et rääkides tänapäeva Eestis alampalga saajatest, räägime suurest hulgast erinevates eluvaldkondades väljaõppinud maaelanikkonnast, Eesti väikelinnade töötajatest.

Kuid kes hoolimata oma tehnikumi- või kutseharidusest ei tea alati sedagi, kas seegi rahanatuke järgmine kuu arvele laekub või kuulutab omanik päevapealt pankroti välja. Või kirjutatakse graafikusse/lepingusse vähem töötunde, kui tegelikult tehtud, et oleks võimalik veelgi vähem maksta.

Seega me räägime ca 100 000 tavalistest normaalsetest eestimaalastest, meie endi (maal elavatest) sugulastest. Kes püüavad oma (või kohaliku) olukorra kiuste olla ühiskonna aktsepteeritud osa. Mitte olla luuser, muidu laisk ega sotsiaalabi järjekordades istuja. Meie rahvaarv on väike, iive negatiivne.

Vilets prognoos

Prognoosid näitavad, et varsti on meil eakaid inimesi tunduvalt rohkem kui töötegijaid. Kuid teatavasti ei ole meil kusagilt võtta laiu naftavarusid, mille abil toita ja katta oma elanikkonda, nagu see toimib mõningates araabia maades.

Ka ei ole meil imelist Vahemere-äärset kliimat, mis kutsuks rikkaid britte siia permanentseid suveresidentse rajama ning oma kallist raha meile maha jätma.

Seepärast põhineb meie riigi heaolu töökohtadel ning tööealise elanikkonna olemasolul, selle efektiivsel toimimisel ning toimetulekul.

Ning enda taastootmisel, millega, nagu öeldud, on meil lood kehvakesed.

Statistikaameti arvutuste järgi elavad allpool vaesuspiiri pered, kus kuu sissetulek on madalam kui 1662 krooni inimese kohta. Kuna sellest väiksemast rahast ei piisa enam elementaarseteks kulutusteks: eluasemeks, toiduks, riieteks.

Kui antud, siis nõutakse

Mis tähendab, et peres, kus on kaks last (mis on vältimatu arv taastootmiseks), peab ühes kuus laekuma pere eelarvesse vähemalt 6 648 krooni (neto), mis on aga kolm praegust alampalka netos. Kuid palgasaajaid on peres (sedagi heal juhul) ainult kaks.

Kes tihtilugu on ka alampalga saajad, parimas tööeas inimesed, keda ootavad kodus ülalpeetavad, lapsed. Ning kes kõigi raskuste kiuste kombineerivad ja arvestavad iga senti, et kasvatada oma lastest korralikud ja ausad kodanikud. Ehk tegelevad selle artikli ja teema kontekstis tööjõu taastootmisega meie ühisele tööturule. Kus iga töökäepaar on arvel.

Kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse. Kas eksin, kui eeldan, et tööandja kui ühiskonna haritum ja edukam osa peaks suutma näha kaugemale, mõtlema laiemates ühiskondlikes kategooriates kui praegune suurem kasum?

Ning et siis saab asendada küsimuse «Miks maksta?» vastuse otsimisega: «Kuidas teha, et saaks maksta 3100 krooni kuus?» Inimestele, kes pingutavad kõigest väest, et leida mingigi inimväärne toimetulekuviis, vanematele, kes kõigi raskuste kiuste kasvatavad meie ühiskonnale järeltulevat põlve. Sest homme on ka päev.