Üksikasjad

Avaldatud: 11 Oktoober 2005

• Palgaseadus
• Eesti Päevaleht

Signe Kalberg

Ametnike soodustused on jäänuk ajast, mil riigitööle oli raske inimesi leida.

Väidetavalt madala palgaga riigiametis töötajaile seadusega tagatud soodustused ja pikaajalised sotsiaalsed garantiid maksavad kinni tegelikult erasektori töötajad.

Kuni 45 kalendripäeva kestev puhkus, staažitasu, lisapension – need on vaid osa kümme aastat tagasi vastu võetud avaliku teenistuse seaduses kirjasolevatest toetustest.

Ka erafirmad toetavad oma töötajaid, kuid pakutavad toetused maksab kinni firma ja isegi topelt – riigile tuleb neilt maksu maksta.

Raske tööd leida

Ambla vallavalitsuses sotsiaalnõunikuna töötav Katre Mägi ütles, et vallamajas on ta tööl eelkõige seetõttu, et sotsiaaltöö magistrina on erialast tööd erasektoris leida suhteliselt raske, kui mitte võimatu. Kuna kohalik omavalitsus ei lähe pankrotti, annab see riigiametis töötajale tuleviku suhtes kindlustunde. Eeliseks on ka koolitused, kursused enesetäienduseks ja arenguks, riigi tagatud õppelaenu kustutamine ja sotsiaalsed garantiid.

Töö meeldivaid külgi varjutavad aga paljud miinused: ministeeriumi poolt omavalitsusele antava töömahu pidev suurenemine; bürokraatia, mis kohati lausa takistab valla arengut, negatiivne suhtumine ametnikesse nii alt kui ka ülevalt. Paigast ära on motivatsioonisüsteem, puudub töö paindlikkus. Kui ülesanne on mõttetu, siis erasektoris seda millegi või kellegi pärast tegema ei hakata. Erasektor enne mõtleb ja siis teeb, avalik sektor – pigem teeb ja siis mõtleb.

Krediidiinfo AS-i asejuht Alar Jäger oli seisukohal, et kui inimene peab tegelema mittemeeldiva tööga, on vajalikud sellised toetused, mis kirjas avaliku teenistuse seaduses. Erafirma selliseid täpselt paika pandud motiveerimistingimusi ei kasuta, kuid samas peab motiveerimissüsteem andma töötajale kindlustunde ja rahulolu oma tööst.

“Riigiametniku soodustused on jäänuk vabariigi algusaastatest, kui millegagi oli vaja inimesi ka madalapalgalisse riigiametisse meelitada,” möönis Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Tõnis Kõiv, kel olemas nii erafirma kui ka riigitöö kogemus. Ta oli nõus, et lisatasu võiks maksta keeleoskuse ja teaduskraadi eest, kuid pikemat puhkust riigiametnik küll ei vaja. Aastatega on olukord muutunud, nüüd ei meelita riigitööle niivõrd soodustused, kuivõrd
huvitav töö, võimalus suhelda teiste riikidega.

Riigiametniku palk tõuseb kiiremini

•• Avalikus sektoris töötab üle 150 000 inimese ehk veerand tööealisest elanikkonnast. Statistikaameti andmetel ulatub riigiteenistujate keskmine palk Eestis tegutsevate välisfirmade palkadega samale tasemele. Avaliku halduse ja riigikaitse töötajate keskmine kuupalk ületas aasta lõpus 10 000 krooni piiri, jäädes maha vaid finantsvahendusest.
•• Viimasel aastal on riigi palgad tõusnud üheksa ja omavalitsustes 12 protsenti, välisfirmades viis protsenti ja kohalikes ettevõtetes üheksa protsenti. Nii võib tekkida olukord, kus erafirmade palgalistelt ei kogune piisavalt makse riigitöölistele palga maksmiseks.
•• Praegu on Eestis 3211 endist ametnikku, kes saavad pensionile juurde keskmiselt 742 krooni.
•• Riik maksis mullu neljandas kvartalis keskmiselt 9565 brutokuupalka, mis jäi vaid 28 krooniga alla aastaid kõrgeimat palka maksnud välisomanikega firmadele. Eesti keskmine palk ulatus samal ajal 7704 kroonini. EPL

Riigiametnikule lisatasu:

•• alates 5-aastasest teenistusstaažist – 5% ametipalgast
•• 10–15-aastase teenistusstaaži korral – 10% ametipalgast
•• alates 15-aastasest teenistusstaažist – 15% ametipalgast
•• magistrikraadi eest – 10% ametipalgast
•• doktorikraadi või sellega võrdsustatud kraadi eest – 20% ametipalgast
•• kolmanda ja iga järgmise võõrkeele eest 10% ametipalgast, kuid kokku mitte üle 30%
•• riigisaladusele juurdepääsu loa omamise eest kuni 50% ametipalgast

Muu:

•• 35 kalendripäeva pikkune põhipuhkus. Vähemalt kolmeaastase teenistusstaaži korral antakse ametnikule kolmanda ja iga järgmise aasta eest üks päev lisapuhkust, kuid kokku mitte rohkem kui 10 kalendripäeva
•• puhkusetoetus kuni ühe kuu ametipalga ulatuses
•• riikliku õppelaenu kustutamine
•• õppemaksu hüvitis
•• üks kord viie aasta jooksul kuni kolmeks kuuks õppepuhkus tööalaseks enesetäiendamiseks ametipalga säilitamisega
•• tööandja eluruum või hüvitatakse muu eluruumi kasutamiskulud
•• riigipiiril asuvas tollipunktis sanitaar-, karantiini-, veterinaar-, toidu-, fütosanitaar- või tollikontrolli tegevale riigiametnikule tagatakse toitlustamine teenistuskohustuste täitmise ajal

Riiklikke vanaduspensione suurendatakse:
•• 10–15-aastase teenistusstaaži korral – 10% võrra;
•• 16–20-aastase teenistusstaaži korral – 20% võrra;
•• 21–25-aastase teenistusstaaži korral – 25% võrra;
•• 26–30-aastase teenistusstaaži korral – 40% võrra;
•• üle 30-aastase teenistusstaaži korral – 50% võrra.

ERAFIRMA SOODUSTUSED:

•• nädal jõulupuhkust
•• jõulukink lastele
•• silmade kontroll ja prillide ostmise toetus
•• gripivastane vaktsineerimine
•• spordiklubi kasutamine
•• staažitasu
•• enesetäienduskoolitus jne.

Üksikasjad

Avaldatud: 24 august 2005

• SOTSIAALMAKSUSEADUS
• Äripäev

Aili Sandre

Kogu sotsiaalkindlustuse 13 miljardi kroonisest aastaeelarvest läheb pensionideks ümmarguselt kümme miljardit krooni ja kõikvõimalikeks sotsiaalabitoetusteks veidi enam kui kolm miljardit. Seejuures pensioni- ja abisaajate ring osaliselt kattub, mis pole põhimõtteliselt hea lahendus. Veel halvem on aga, et riiklik sotsiaalkindlustussüsteem alandab ka majandusraskustes inimeste inimväärikust. Seega on ilmselge, et süsteem vajab viivitamata ümbertegemist.

Paar näidet, mis osutavad, kui vildak õieti meie sotsiaalkindlustussüsteem on.

Perekonnas on kolm naist – 80aastane piiratud liikumisvõimega vanaema, tema keskealine tütar ja kerge vaimse puudega koolis käiv teismeline tütretütar. Selle pere sissetuleku moodustab vanaema pension 2700 krooni, lapsetoetus 300 krooni, toitjakaotuspension ca 1000 krooni ja ainsa töötegija 3000kroonine palk. 7000 kroonist jääb pärast kommunaalteenuste, elektri, telefoni, pesumasina järelmaksu ja vanaema ravimite kulu mahaarvamist pereliikme kohta 1000 krooni ringis.

Elatakse kehveminigi. Näiteks hooldab 76aastane pensionär, pension ligi 2700 krooni, liikumisvõimetut 40aastast tütart, kelle töövõimetuspension ulatub 1100 kroonini. Miinus ravimid, kulud korterile ja jällegi jääb pereliikme sissetulek pisut pealepoole toimetulekupiiri.

Mõlemad pered pingutavad ja tulevad toime. Aga nad on hingepõhjani solvunud. Nad jäid ilma hooldustoetusest, kui riik andis toetusemaksmise üle omavalitsustele. Omavalitsuse hooldustasu maksmise lõpetamise põhjendus kõlas loomulikult – tütar hooldab ema ja ema hooldab tütart. Nii, nagu see olema peakski. Aga asi pole ei ses põhimõttes ega ka paarisajakroonises toetuses. Mõlemas peres tõi omavalitsuse otsus kaasa pea ühesuguse reaktsiooni – riik on meid maha kandnud.

Poliitikud on vanaduspensioniga mängides ära unustanud, et meil on ka pensionäre, kes on kaotanud töövõime, kel seda pole olnudki või kes on kaotanud toitja. Vanaduspension on poliittuultes tasapisi tõusnud ning ea tõttu töölt eemale jäänuid jääb sotsiaalabi taotlejate hulgas tasapisi järjest vähemaks. Aastate pärast pensionile jääjatel on juba praegu võimalus panustada ise oma vanaduspõlve kindlustamisse – kohustusliku kogumispensioni või/ja vabatahtliku pensionikindlustuse kaudu.

Toitjakaotus- ja töövõimetuspension näib aga olevat pea sama igavesti seotud rahvapensioniga (1056 krooni), nii nagu on riigikogujate ja tippametnike palk seotud keskmise palgaga. Ainult et esimene püsib muutumatuna, paraku ka nende saajate olukord – need inimesed ei saa oma olukorra parandamiseks suurt midagi teha. Iga ettenägematu kulutuse tarbeks on neil küll võimalus käia omavalitsusest ühekordset toetust küsimas, kuid seda kord antakse, kord ei anta, mis süvendab alaväärsustunnet ilmselt veelgi.

Minu meelest on häbiväärne, et riik on muutnud oma kodanikud sisuliselt kerjusteks, kes peavad käima mangumas abiraha. Ja ma kohe üldse ei usu, et toetuste valikuline ja teatud reeglite alusel maksmine on efektiivsem kui suuremate pensionide maksmine.

Riik peab ja riik saab olukorda parandada ilma sotsiaalmaksu tõstmata, toetusi lisamata ja, rõhutan, inimväärikust solvamata – suurendades töövõimetus- ja toitjakaotuspensione sotsiaalabitoetusteks ette nähtud miljardite kroonide arvel.

Sotsiaalabiks üle kolme miljardi krooni
-peretoetused, 1 702 023 200
-vanemahüvitis, 578 884 512
-puuetega inimeste igakuulised toetused, 499 609 000
-erijuhtudel riigi poolt makstav sotsiaalmaks, 137 445 600
-kahjuhüvitised seoses tööõnnetustega, 41 500 000
-matusetoetused, 40 700 000
-erivajadustega inimeste rehabilitatsioon, 21 754 300
-täiendav puhkusetasu, 15 000 000
-muud toetused, 14 529 300
-Kokku, 3 051 435 812
Allikas: sotsiaalkindlustusameti 2005. aasta eelarve

Üksikasjad

Avaldatud: 29 august 2005

• Palgaseadus
• Äripäev

Berit Nuka

Väikeettevõtetes toimunud palgatõusu taga on konkurents välismaiste tööandjatega ja ümbrikupalkade vähenemine.

Statistikaamet teatas reedel, et tänavu teises kvartalis palgatõus kiirenes ning keskmine brutokuupalk ulatus 8291 kroonini, mis on 11,8 protsenti kõrgem võrreldes eelmise aasta sama ajaga.

Statistikaameti andmetel mõjutasid kõige enam palgatõusu kiirenemist alla 50 töötajaga ettevõtted, kus keskmine brutokuupalk kasvas aastaga ligi 16 protsenti.

Hansapanga makroanalüütiku Maris Lauri arvates on selle taga eelkõige see, et sellise suurusega ettevõtted on üldjuhul Eesti kapitali omanduses ning eelmisel aastal neis olulist palgatõusu ei toimunud. “Sel aastal tuli see palgatõus ära teha,” ütles ta.

Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni volikogu liikme Leelo Umbsaare sõnul on palga tõusu oluliselt mõjutanud väikeettevõtete majandusliku olukorra paranemine. “Inimeste ostujõud kasvab ja palgad on suurenenud paljuski seoses käibe kasvuga. Kui firmal läheb hästi, läheb ka töötajatel hästi,” rääkis ta. “Väikesed firmad on paindlikumad. Suured peavad palgatõusu terve aasta ette plaanima, aga väikesed saavad olukorra paranedes kohe palkasid tõsta.”

Oluliseks mõjutajaks peab Umbsaar ka kvalifitseeritud tööjõu suuremat väärtustamist võrreldes varasemaga. Eriti annab see tema hinnangul tunda ehitussektoris, kus kvalifitseeritud tööjõule tuleb seoses paranenud võimalustega välismaale tööle minna maksta konkurentsivõimelist palka. “Alltöövõtjatest firmad võistlevad tööandjatena näiteks Soome ja Iiri personalituruga, kus on hinnas meie väljaõppinud ja mitmekülgsete oskustega meistrid,” ütles ta. Kolmanda olulise mõjutegurina tõi Umbsaar välja vähenenud ümbrikupalkade maksmise. “Palgatõus tuleneb maksu- ja tolliameti tõhusast tööst ümbrikupalkade maksmise avas­tamisel, sest suurenenud maksulaekumine on üheses seoses seeläbi suureneva brutopalgaga,” sõnas ta.

Kõige enam tõusis võrreldes 2004. aasta teise kvartaliga keskmine brutokuupalk hotellide ja restoranide tegevusalal, kus kasv oli ligi 21 protsenti. Ainsana langes brutokuupalk mäetööstuses.

Kiiret palgatõusu hotellide ja restoranide tegevusalal selgitas analüütik Maris Lauri kogu selle majandussektori struktuuri muutumisega.

“See sektor on hästi kiiresti kasvanud. On tekkinud suuremaid firmasid ja suuremates firmades on kõrgemad palgad. Väiksemates ettevõtetes on võib-olla ka korrigeeritud ümbrikupalkade maksmist,” lausus ta.

Ka restorani Olde Hansa personalijuht Tene Tõnutare näeb peamise palkade kiiret tõusu mõjutava tegurina ümbrikupalkade maksmise vähenemist. “Tööinspektsioon ja teised ametkonnad teevad head tööd ja ära on kadunud ümbrikupalgad. Kõik on hakanud ausamalt äri ajama,” lausus ta. Tõnutare sõnul polegi seetõttu Olde Hansas toimunud sektorile omast suurt palgatõusu, sest neil on palkade maksmine toimunud alati seaduslikult.

44 töötajaga Stroomi hotelli direktori Reet Purre sõnul ei ole neil viimase aasta jooksul toimunud ei väikeettevõtetele ega ka hotellisektori ettevõttele iseloomulikku järsku palgatõusu, vaid palk on kasvanud aastate lõikes küllaltki stabiilselt.

Ühe võimaliku palkade kiire kasvu põhjusena hotellinduses tõi ta aga välja Euroopa Liiduga liitumise.

“Eks see avas ikka rohkem väravaid – inimesed on hakanud rohkem liikuma ja hotellidel läheb paremini,” ütles Purre.

Maris Lauri hinnangul tuleb terve aasta lõikes keskmine palgatõus ilmselt üle kümne protsendi.

Üksikasjad

Avaldatud: 23 august 2005

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Agne Narusk

Suuremate firmade palgasaajatel on enamjaolt ette näidata korrektsed töölepingud.

Muljetavaldavalt paljudel Eesti töötajatel pole siiani korralikke töölepinguid, näitas tööinspektsiooni sihtkontroll. Viie kuu jooksul külastasid inspektorid 423 tööandjat ning vaatasid läbi 9706 töölepingut.

Tervelt 62 protsenti tööandjatest sai puudulikult vormistatud töölepingute eest ettekirjutuse. Veelgi enam: ka kõigil ülejäänutel, keda kontrolliti, oli töötajate lepingutes lihtsamat sorti puudusi.

“Peab ütlema, et valdavalt oli tegemist tööandjate teadmatusega, mitte hooletusega,” ütles tööinspektsiooni peajurist Reet Vare. Paljud tööandjad ei tea, kust vajalikku infot leida ning milline üldse peab korralik tööleping välja nägema.

Teatavasti tuli enne 1. jaanuari 2004 sõlmitud töölepingud seadusemuudatusega kooskõlla viia praeguse aasta esimeseks jaanuariks. Tegemist on tööandjatele pandud kohustusega, töötaja puuduliku töölepingu eest vastutust ei kanna.

Vare hinnangul ei olnud töölepingute täiendamisega muret ettevõtetes, kus palgal personalijuhid. Sama kinnitasid ka küsitletud töötajad. “Minul ei olnud sellega mingisugust muret, kogu töö tegi personaliosakond õigel ajal ära,” ütles YIT Ehituse eelarvegrupi analüütik Rein Kurg.

Ettevõtetes, kus lood nii libedalt ei läinud, oli kõige suuremaks probleemiks palgatingimuste näitamine töölepingus. Sageli polnud kirjas põhipalka või oli näidatud põhipalk kehtivast miinimumpalgast madalam, näitas tööinspektsiooni kokkuvõte. Segane oli asi lisatasude maksmisega: ületunnitasu ja puhkepäevadel töötamise tasu oli sageli arvatud palga hulka. Ära polnud toodud palga arvutamise viisi ja maksmise korda.

Kui osa puudusi töölepingus töötajate õigusi ei kahjusta, sest küsimused on seadustega nii või teisiti reguleeritud (nt puhkuse andmine), siis palga suurust puudutavates küsimustes saab töötaja toetuda peaasjalikult oma töölepingule.

Töötaja keeldus

Tööinspektsiooni peajuristi sõnul tuli ette neidki olukordi, mil tööandja oli küll töötaja töölepingusse täiendused sisse viinud, kuid töötaja keeldus muudetud lepingule alla kirjutamast. “Tihtipeale oli see kombinatsioonis asjaoluga, et tööandja üritas kohustuslike muudatuste tähe all muuta ka teisi sisulisi tingimusi,” ütles Vare. Mida aga teha juhul, kui tööandja töölepingut seadusega kooskõlla lihtsalt ei vii ja kõik? “Siis tuleb töötajal pöörduda kohalikku tööinspektsiooni ning me uurime, mis on selle põhjuseks,” lubas Vare.

Aluseks muudetud
töölepingu seadus:

Alates 1. jaanuarist 2005 peab tööleping sisaldama
vähemalt järgmisi andmeid ja tingimusi (TLS § 26 lõige 1):
•• poolte andmed (nimi, isikukood või registreerimisnumber, elu- või asukoht);
•• töölepingu sõlmimise ja töötaja tööleasumise aeg;
•• tähtajalise töölepingu korral töölepingu kestus ja alus;
•• ameti- või kutsenimetus või kvalifikatsiooninõuded ja töö-ülesannete kirjeldus;
•• töö tegemise koht või piirkond; palgatingimused;
•• tööajanorm;
•• töötaja põhi- ja lisapuhkuse kestus, samuti alused lisapuhkuse andmiseks;
•• töölepingu lõpetamise etteteatamistähtajad või nende tähtaegade määramise alused;
•• viide kollektiivlepingu rakendatavuse kohta töölepingus.
EPL