Üksikasjad

Avaldatud: 28 april 2014

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Maaleht

Lugeja küsib:
Õpetaja töötab koolis nii õpetaja kui ka laborandina ja tal on nende tööde tegemiseks sõlmitud kaks töölepingut. Tema puhkuse pikkused kalendriaastas on õpetajana 56 kalendripäeva ja laborandina 28 kalendripäeva. Kui pikk on sellise töötaja puhkus, kas 28 või 56 päeva?

Vastab Põhja inspektsiooni tööinspektor- jurist Kaia Taal:
Töölepingu seaduse järgi eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva (põhipuhkus), kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Haridus- ja teadustöötaja põhipuhkus on eelduslikult kuni 56 kalendripäeva. Töötajal on õigus töölepingus ettenähtud ja seadusega kooskõlas olevale põhipuhkusele, mida antakse töötatud aja eest. Kui töötajal on mitu töölepingut, on tal õigus puhkusele iga lepingu kohta eraldi. See tähendab, et kui töötajal on erinevate töölepingutega õigus nii 28-päevasele kui 56-päevasele põhipuhkusele, siis on tal õigus mõlemale puhkusele.

Töölepingu seadus ei sätesta, kuidas mitme töölepingu alusel kasutatavat puhkust ajaliselt sobitama peab, kuid tulenevalt puhkuse eesmärgist on erinevate tööandjate puhul mõistlik arvestada töötaja puhkuse ajaga teises töökohas, et töötaja ei käiks puhkuse ajal teises kohas tööl, vaid puhkaks. Kui mõlemad töölepingud on sõlmitud sama tööandjaga, on taoline olukord lihtsamalt lahendatav ja tööandja saab arvestada ainult enda ettevõtte vajadustega puhkuste ajal.

Kui töötaja asub puhkama näiteks alates 01.07. õpetaja tööst, siis kestab ta puhkus kuni 26.08. Kui sama töötaja oma teisest tööst puhkab samuti alates 01.07., siis lõppeb selle teise töökoha puhkus juba 28.07. ja 29.07. tuleb asuda laborandina tööle. Küll aga jätkub samal ajal puhkus õpetaja tööst. Sellele tööle asub töötaja alles 27.08.

Kui puhkuste kasutamises samal ajal ei jõuta kokkuleppele, siis võib juhtuda, et töötaja puhkab näiteks õpetaja ametist 01.07. kuni 26.08. (56 kalendripäeva) ja laborandi ametist alates 27.08. kuni 23.09. (28 kalendripäeva) ning sellist perioodi, kus töötaja ei peaks üldse töötama ja saaks mõlemast tööst puhata, ei tekigi. Kindlasti pole see aga puhkuse eesmärki silmas pidades õige.

Seega on kahe töölepinguga töötaval töötajal õigus mõlema lepingu järgsele puhkusele, mis nende võimaliku kattuvuse korral võib olla erineva pikkusega ehk nii minimaalselt 56(sealhulgas 28) kalendripäeva kui ka maksimaalselt 56+28 kalendripäeva (töötades samal ajal siiski teisel tööl).

Üksikasjad

Avaldatud: 28 april 2014

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Statistikaamet

2013. aasta oktoobris oli naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,8% madalam kui meespalgatöötajatel ja varasema aastaga võrreldes suurenes sooline palgalõhe 0,2 protsendipunkti, teatab Statistikaamet. Veonduse ja laonduse tegevusalal sooline palgalõhe praktiliselt puudus.

Naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,58 eurot ning meespalgatöötajatel 6,09 eurot. Aastaga tõusis naispalgatöötajate tunnitasu 7,0% ja meespalgatöötajate tunnitasu 7,2%, mis oli ka palgalõhe minimaalse suurenemise üks põhjus. Kõige suurem sooline palgalõhe oli Eestis 1994. aastal, mil see oli 28,9%.

Veonduse ja laonduse tegevusalal sooline palgalõhe praktiliselt puudus. Selle tegevusala naispalgatöötajate tunnitasu oli 0,2% kõrgem kui meespalgatöötajatel. Võrreldes 2012. aastaga veonduses ja laonduses nii mees- kui ka naistöötajate arv küll vähenes, kuid naistöötajate tunnitasu tõusis 13,8% ja meestöötajatel 10,8%, see tingis ka palgalõhe kadumise. Meespalgatöötajate osatähtsus veonduse ja laonduse palgatöötajate seas oli 71%.

2013. aastal oli endiselt kõige suurem sooline palgalõhe finants- ja kindlustustegevuses (41,8%). Võrreldes 2012. aastaga vähenes palgalõhe 1,5 protsendipunkti. Sellel tegevusalal vähenes nii mees- kui ka naistöötajate arv, kuid naistöötajate tunnitasu tõusis 5,8% ja meestöötajatel 3,0%, see tingis ka palgalõhe vähenemise. Mehi oli selle tegevusala palgatöötajate seas 28%.

Võrreldes 2012. aastaga suurenes sooline palgalõhe kõige enam muudes teenindavates tegevustes (siia alla kuuluvad pesumajad, keemiline puhastus, iluteenindus jne) 14,9 protsendipunkti ning vähenes kõige enam kunsti, meelelahutuse ja vaba aja tegevusalal 7,8 protsendipunkti. Mõlemal tegevusalal toimus suur töötajate arvu ning ka tunnitasude muutus.

Tegevusalade mees- ja naistöötajate brutotunnitasude tõusud ja langused ning ka tööle võetud ja töölt lahkunud töötajate tunnitasude tase kõigutab ka soolist palgalõhet. Ühest küljest 2013. aastal sooline palgalõhe veidi suurenes, kuid teisest küljest meestöötajate osatähtsus palgatöötajate koguarvus langes 48%-lt 2012. aastal 47%-le 2013. aastal.

Ülevaade 2013. aasta soolisest palgalõhest omaniku liigi ja maakonna järgi on statistikablogis.

Statistikaameti ja Eurostati soolise palgalõhe arvutamise metoodika erineb. Eurostati avaldatud meeste ja naiste palgalõhes ei ole arvestatud alla 10 töötajaga ettevõtete ja asutuste näitajaid, samuti põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalade palgatöötajate töötasusid. Sellise arvestuse järgi on Eesti sooline palgalõhe üks Euroopa Liidu suurimaid (2012. aastal 30%). Statistikaameti arvutatud sooline palgalõhe, kus on arvesse võetud kõik ettevõtted ja asutused ning kõik tegevusalad, oli Eestis 2012. aastal 24,6%.

Täpsem teave:

Mare Kusma
Juhtivstatistik-metoodik
Andmetöötluse ja registrite osakond
Statistikaamet
Tel 625 9221

Üksikasjad

Avaldatud: 28 april 2014

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Päevaleht

Anneli Kannus

Kuuetunnine tööpäev pole võimalik? Proovime siis alustuseks väiksemaid muutusi

Imestan, kui loen: müüja tahab pikemat poodide lahtiolekuaega. Tegelikult tahab ju rohkem palka?

Ministrid kirjutavad, et kuuetunnist tööpäeva ei saa teha, kuna meil on tööjõupuudus. Aga äkki on tööjõupuudus seepärast, et kaheksatunnised päevad on liiga rasked ja pikad?

Ametühingudki märgivad, et meil pole nii suur tootlikkus, et tööpäevi lühendada – ehk on tootlikkuse suurendamise võti puhke- ja tööaja paremas tasakaalus?

Ühtlasi räägime elanike vananemisest, haiguste süvenemisest, ennetusele kuluva raha ja tegevuste vähesusest. Räägime sellestki, et Eesti küll liigub (loe: tegeleb kehakultuuriga), aga ainult 10% inimesi teeb seda piisavalt regulaarselt. Äkki pole selleks aega?

Vähem väsimust

Tundub lühinägelik, kui tööpäeva lühendamisele ei taheta mõeldagi. Kui arvutaks haiguspäevad tööpäevadeks ja suhtlusvõrgustikes oldud aja töötundideks? Seda tehes võib selguda, et tegelikult töötamegi juba kuus tundi – kasutame näiliselt kaheksatunnist tööpäeva lihtsalt ebaefektiivselt.

Kui müüjaid ei jätku, võib praegust töötasu makstes ja seitsmetunniseid tööpäevi nõudes vabalt poodide lahtioleku aegu lühendada – eriti nädalavahetustel ja pühadel. Tootmises saavutame seitsmetunniste tööpäevadega töö efektiivsuse suurenemise, kuna inimesed ei ole nii väsinud ja suudavad paremini keskenduda. Pikemas perspektiivis pole töötajad siis ka nii haiged.

Juba 20 aastat tagasi töötas Euroopa tervishoiusüsteem kaheksatunniste tööpäevadega, aga meie 24-tunnistega. Nüüd oleme me liikunud nii palju edasi, et ei pea 24-tunniseid tööpäevi enam vähemalt normaalseteks, aga teeme neid endiselt. Eestis on kaheksatunniste vahetuste põhiline vastuargument seotud transpordikorraldusega, mitte töö efektiivsusega.

Kui pole liinitöö, kuid teenust tuleb pakkuda 24 tundi ööpäevas (tervishoid, politsei ja mõned teised ametid), tekitab seitsmetunnise tööpäeva mõte kõigepealt paanika. Tervishoid ja korravalve on praegu need kaks valdkonda, kus ei jagu töötajaid, palgaraha on pisku ning äraminejaid palju.

Kaotada vähe, võita palju

Kui olukord on niigi keeruline, pole meil ju palju kaotada, kuid äkki võidaksime. Ehk on lahendus peidus just teistpidi mõtlemises ja ümberkorraldamises.

Näiteks kui tervishoius oleks ööpäevas kahe vahetuse asemel kolm vahetust, hakkaksid inimesed end tundma ehk paremini, saaksid rohkem välja puhata ja leida tasakaalu töö, eraelu, pere ning tervislike eluviiside ja hobide vahel. Perspektiivis tähendab see tervemaid ja õnnelikumaid inimesi ning seeläbi ka efektiivsemat töötegemist.

Alati ei pea olema nii resoluutne – et kuuetunnist tööpäeva ei ole võimalik teha. Prooviks kasvõi tasa ja targu, näiteks andes töötajale kaheksatunnise tööpäeva jooksul pool tundi kepikõnni harrastamiseks? Pärast lõunapausi väikeselt pargiringilt tulnud töötaja teeb kindlasti selle pool tundi tasa. See on parem, kui arvuti taga vaikselt leiba luusse lastes Facebookis passida.

Järgmisena võiks iga töötaja üks kord kuus teha kaugtööpäeva – igas asutuses, isegi riigiasutuses.

Anna töötajale võimalus oma mõtteid korrastada ja pärast kaugtööpäeva tuleb ta kontorisse tagasi hoopis paremas meeleolus. Julgemad võiksid proovida seada selliseid eesmärke, mida täites saab töötaja kohe ühe vaba päeva võtta – lihtsalt niisama.

Sunnismaisusega me efektiivsemat tulemust ei saavuta. Prooviks õige teisiti?

Üksikasjad

Avaldatud: 28 april 2014

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Eesti Tööandjate Keskliit

Sooline palgalõhe möödunud aastal Eestis veidi kasvas. Naispalgatöötajate tunnitasu oli 24,8 protsenti madalam kui meestöötajatel. Tööandjate keskliidu juhatuse esimees Toomas Tamsar ütles, et palgalõhe ei ole otseselt tööandjate probleem, küll kutsus ta aga üles naisi ennast kõrgemat hindama ja ka seejärel kõrgemat palka küsima.

"Tööandjate jaoks on see sotsiaalse olemusega probleem. Palgalõhest on palju räägitud, aga palgalõhe iseenesest pole minu arvates probleem. Tuleme korra tagasi selle juurde, mis asi on palk. Palk on ju tegelikult kokkulepitud tööjõu hind. Turumajanduses on need asjad nii, et hind kujuneb täpselt seal, kus pakkumine ja nõudlus kohtuvad," rääkis Tamsar ERRi raadiouudistele.

2013. aasta oktoobris oli naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,8 madalam kui meespalgatöötajatel ja varasema aastaga võrreldes suurenes sooline palgalõhe 0,2 protsendipunkti, teatas statistikaamet. Aastaga tõusis naispalgatöötajate tunnitasu 7 protsenti ja meespalgatöötajate tunnitasu 7,2 protsenti, mis oli ka palgalõhe minimaalse suurenemise üks põhjus. Kõige suurem sooline palgalõhe oli Eestis 1994. aastal, mil see oli 28,9 protsenti.

Valdkonniti on kõige suurem sooline palgalõhe finants- ja kindlustustegevuses, kus mehed said palka rohkem tervelt 41,8 protsenti.

Ainuke sektor, kus palgalõhet ei eksisteerinud oli veondus ja laondus.

Tamsari sõnul on kindlasti olemas tööandjaid, kes maksvad naistele vähem palka teadlikult, aga üldiselt käitub tööandja, eriti eraettevõtja, väga ratsionaalselt küsimustes, mis puudutavad raha.

"Enamasti ei ole küsimus selles, et ta maksaks kellelegi vähem või rohkem palka sellepärast, et ta on mees või naine, vaid ta maksab rohkem või vähem palka sellepärast, et see inimene on tema arvates kas rohkem väärt või see inimene ise küsib rohkem või vähem palka. Seal on erinevaid võimalusi. See kui mõni tööandja niimoodi mõtleb... ma arvan, et need on mingid ühiskonnas juurdunud arusaamad soorollidest, mis ei kao nii kiiresti lihtsalt," ütles Tamsar.

Meestöötajate osatähtsus palgatöötajate koguarvus langes 48 protsendilt 2012. aastal 47 protsendile möödunud aastal.

"Mina arvan, et naised muutuvad järjest julgemaks. Teiseks juhtub see, et kuna naised on Eestis oluliselt paremini haritud, siis ma arvan, et see probleem hakkab kuskiltpidi ennast ise lahendama selle poole pealt, et kui naised muutuvad tööandjate jaoks väärtuslikumaks, siis neile ka makstakse rohkem. Naised peaksid alustama sellest, et nad väärtustavad iseennast kõrgemalt ja ei paneks ennast alahinnatu rolli, et nad oleksid julgemad ja enesekindlamad," rääkis Tamsar.

Allikas: ERR