Üksikasjad

Avaldatud: 21 veebruar 2002

• Töö- ja puhkeaja seadus
• Äripäev

SULEV OLL

Eile Äripäeva seminaril esinenud omanimelise Tööõigusabi ASi juhataja Heli Raidve väitis, et töö- ja puhkeaja seadus lubab teha ületunnitööd varasemast tunduvalt rohkem.

Heli Raidve väide, et töötaja võib teha ületunnitööd varasemaga võrreldes kordades rohkem, tugineb töö- ja puhkeaja seaduse §-le 9. Selles on kirjas, et koos ületunnitööga ei või tööaeg nädalas ületada keskmiselt 48 tundi neljakuulise arvestusperioodi jooksul, töötajat ei ole lubatud rakendada ületunnitööle üle nelja tunni päevas ja vahetuse kestus koos ületunnitööga ei tohi ületada 12 tundi.

“Sellest tuleneb, et keskmiselt võib ületunnitööd teha 8 tundi nädalas,” rääkis Raidve. “Arvestades, et aastas on 52 nädalat, võib ületunnitööd teha 416 tundi aastas. Juba ainuüksi see arv on suurem kui vana seadusega lubatud 200 tundi.”

See aga pole kogu seadusega lubatud ületunnitöö, sest § 9 järgi võib töötajat tema nõusolekul rakendada täiendavalt ületunnitööle 200 tunni ulatuses aastas. Raidve sõnutsi tähendab sõna “täiendavalt” seda, et 200 tundi ületunnitööd võib eeltoodule lisada. “Nende kahe liigi alusel võib ületunde olla kokku juba 616,” ütles ta.

Hoopis kaotab ületundide ülempiiri seadusse kirjutatud lause, mille kohaselt piirnorme ei rakendata vääramatust jõust tingitud vajaduse korral, kuhu kuuluvad loodusõnnetuste, tootmisavariide jms-ga seonduv. Viimane säte pole siiski uus, sest ka varasema seaduse järgi ei kohaldatud toona kehtinud 200tunnist piirnormi vääramatust jõust tingitud asjaolude puhul.

Üldine lubatud tööaeg on Raidve sõnul 1. jaanuarist kehtiva töö- ja puhkeaja seadusega siiski vähenenud, seda rohkem kui 3500 tunnilt aastas alla 3000-le tunnile. Vähenemine toimus eelkõige kohakaasluse kadumise arvel. Kuni eelmise aasta lõpuni võis põhikoha ja kohakaasluse tööaeg kokku olla 60 tundi nädalas, seega 3120 tundi aastas, millele lisandus 200 ületunnitöö tundi põhitöökohal, lisaks sama palju ka kohakaaslasena. “Tegelikult võis inimene töötada kõikide töölepingute alusel kokku 3520 tundi aastas,” ütles Raidve.

Kuna alates sellest aastast kohakaaslust ei ole ja kõiki töölepinguid peetakse võrdseteks, võib töötaja töötada kõikide töölepingute alusel kokku 40 tundi nädalas ehk 2080 tundi aastas. Lisades siia 616 tundi ületunde, moodustab põhitöö ja ületunnitöö kokku 2696 tundi. “Seega tohib töötaja uue seaduse alusel teha tööd 824 tundi vähem kui vana seaduse alusel,” lausus Raidve.

Raidve sõnul paneb muretsema siiski see, et keegi ei kontrolli, kas töötaja ikka töötab nädalas kõikide lepingute alusel keskmiselt 48 tundi või ületab selle piiri. “Juba on tekkinud olukord, kus töötajal on mitu töölepingut ja ta töötab iga lepingu alusel 48 tundi nädalas pluss 200 tundi aastas,” rääkis ta.

Äripäeva seminaril esinedes käsitles Raidve veel töö- ja puhkeaja seaduses olevat uut mõistet – iseseisva otsustuspädevusega töötajat. Raidve sõnul ei määra iseseisva otsustuspädevusega töötaja tööaega otseselt ega kaudselt tööandja. Talle võib jätta kohaldamata ületunnitöö piirnormid, tema kohta ei peeta tööaja arvestust, õhtuse ja öötöö arvestust, puhkeaegade ja muude vaheaegade arvestust.

Tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja Niina Siitam kõneles seminaril keskmise palga ja puhkusetasu arvestamisest. Tema sõnul on puhkusetasu arvutamisel olulisemad muudatused, et arvutamise aluseks on kalendripäevad, arvutatud ja väljamakstud puhkusetasu ei pea ümber arvutama, kui töötajale makstakse hiljem selle perioodi eest lisatasu.

Töötuskindlustuse teemal kõnelnud BDO Eesti maksukonsultant Eva Metsaots väitis, et töötuskindlustus on sundkindlustus, millel pole alternatiivi. Seadus rakendub Metsaotsa sõnul kohustuslikus korras, solidaarselt ja ühetaoliselt.

Lisaks nimetatuile esinesid seminaril Ernst & Young Eesti töötaja Marju Põldniit, rääkides, millal ja kuidas oleks õige raamatupidamisaruannet koostada, ning Vello Vallaste firmast Vallaste & Partnerid, kes analüüsis, kas ja kuidas maksta kogumispensioni makset.

Üksikasjad

Avaldatud: 20 veebruar 2002

• Töö- ja puhkeaja seadus
• Raamatupidaja.ee

Sulev Oll
ärikoolitus/turundus

Iseseisva otsustuspädevusega töötaja määrab tööaja ise

1.jaanuarist 2002 jõustunud töö ja puhkeaja seaduses on uus mõiste – iseseisva otsustuspädevusega töötaja, üles Tööõigusabi juhataja Heli Raidve.

Iseseisva otsustuspädevusega töötaja tööaega ei määra otseselt ega kaudselt tööandja, talle võib jätta kohaldamata ületunnitöö piirnormid, tema kohta ei peeta tööaja arvestust, õhtuse ja öötöö arvestust, puhkeaegade ja muude vaheaegade arvestust.

Heli Raive ettekande teemaks Äripäeva seminaril oli Mis on muutunud raamatupidaja jaoks töö- ja puhkeajaseaduses.

Ületunnitöö muutus kolmeastmeliseks

Teiseks ületunnitöö astmeks on ületunnitöö täiendavalt poolte kokkuleppel 200 tundi aastas. 1.jaanuarist 2002 jõustunud töö ja puhkeaja seaduse üks suuremaid muudatusi on ületunnitöö muutmine kolmeastmeliseks, üles Tööõigusabi juhataja Heli Raidve.

Esimeseks astmeks on päevas kuni 4 tundi ületunnitööd, kuid töötamisel 12 tunnise vahetusega sellele poolte kokkuleppel ületunde ei või lisanduda. Erandiks on siin vahetustöötaja tööle ilmumata jäämine.

Vahetuse kestus koos ületunnitööga tohib olla kuni 12 tundi, samal ajal tööaeg ja ületund kokku ei tohi nädalas keskmiselt ületada 48 tundi 4-kuulise arvestusperioodi jooksul (kokku neljakuulises arvestusperioodis keskmiselt ca 136 tundi). Neljakuuline periood algab tööandja valikul.

Kolmandaks ületunnitöö astmeks on see, et esimeses kahes punktis toodud piirnorme ei rakendata vääramatust jõust tingitud vajaduse korral. “Siis pole üldse piirnorme,” ütles Heli Raidve.

Puhkusetasu arvutamiseks on kaks viisi

Puhkusetasu arvutatakse eelneva kuue kuu alusel või säilitatakse kokkulepitud palk, selgitas tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja Niina Siitam.

Kuue kuu alusel arvutatava puhkusetasu korral liidetakse eelneva kuue kuu töötaja teenitud palk, mis võib koosneda põhipalgast, lisatasust, preemiast ja juurdemaksetest.

Liidetakse kõik eelneva kuue kuu kalendripäevad, mille hulka ei arvutata rahvuspüha ja riigipühi ning töötaja mõjuva põhjusega puudutud tööpäevi. “Päevade arvu ei vähendata omavoliliselt puudutud või töölt kõrvaldatud tööpäevade arvu võrra,” lausus Siitam.

Palgasumma jagatakse kalendripäevade arvuga, saadud päevatasu korrutatakse puhkuse kestuse kalendripäevade arvuga.

Puhkusetasu arvutatakse töölepingu alusel töötajale ja avalikule teenistujale põhi- ja lisapuhkuse aja eest. Puhkusetasu arvutamise korra aluseks on Vabariigi Valitsuse 23.08.2001. aaasta määrus nr. 278.

Siitami ettekande pealkirjaks oli Millised on kehtivad põhimõtted keskmise palga ja puhkusetasu arvutamisel.

Nelja tunni järel saab einestada

Vastavalt 1. jaanuarist jõustunud töö- ja puhkeaja seadusele tuleb anda vaheaeg puhkamiseks ja einestamiseks 30 minutit kuni 1 tund pärast neli tundi kestnud töötamist, rääkis Tööõigusabi juhataja Heli Raidve.

Rasedale peab seaduse kohaselt arsti otsuses näidatud ajaks andma vaba aja sünnituseelseks läbivaatuseks, mis arvatakse tööaja hulka.

Igapäevane puhkeaeg vähemalt 11 järjestikust tundi ja iganädalane puhkeaeg kaks järjestikust päeva.

Summeeritud tööaja arvestuse korral iganädalane puhkeaeg vähemalt 36 järjestikust tundi, tööinspektori nõusolekul vähemalt 24 tundi.

Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja esimesele jõulupühale vahetult eelnevat tööpäeva lühendatakse kolme tunni võrra, vastavalt väheneb selle kuu tööajanorm.

Erisused puhkusetasu arvutamisel

Tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja Niina Siitam nimetas järgmisi erisusi töötajale puhkusetasu arvutamisel:

kui töötaja on töötanud vähemalt kuus kuud, kuid vähemalt ühe terve kuu, on aluseks nendes kuudes teenitud palgasumma ja nende kuude kalendripäevade arv.
kui töötaja on töötanud alla ühe kuu, on aluseks palga kogusumma tööle asumise päevast kuni puhkusetasu arvutamise päevani.
töö- või teenistussuhte peatumisel 6-12 kuuni on aluseks töötaja palgamäär.
töö- või teenistussuhte peatumisel rohkem kui 12 kuud on aluseks palga alammäära muutumise indeksiga korrigeeritud palgamäär. Kui indekseeritud palgamäär on kõrgem vabariigi keskmisest, on aluseks riigi keskmine palk.
Siitami ettekande pealkirjaks oli Millised on kehtivad põhimõtted keskmise palga ja puhkusetasu arvutamisel.

Olulised muutused puhkusetasu arvutamisel

Tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja Niina Siitam nimetas järgmisi olulisi muudatusi töötajale puhkusetasu arvutamisel:

arvutamise aluseks on kalendripäevad
arvutatud ja väljamakstud puhkusetasu ei pea ümber arvutama, kui töötajale makstakse hiljem selle perioodi eest lisatasu
töötajale ei pea tagama kokkulepitud palgamäära, kui arvutatud puhkusetasu jääb töötajast mittetingitud asjaoludest väiksemaks tema palgamäärast.
töötajatele, kellele on ette nähtud pikendatud põhipuhkus 42-56 kalendripäeva, võib kollektiivlepingus ette näha puhkuseraha maksmise kahes osas, vähemalt pool enne puhkusele jäämist, teine osa kollektiivlepinguga ette nähtud ajal.

Erisused keskmise palga arvutamisel

Tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja Niina Siitami sõnul on keskmise palga arvutamisel kaks olulist erisust varasemaga võrreldes.

Esiteks liidetakse eelneva kuue kuu kalendaarsed tööpäevad, millest lahutatakse mõjuva põhjusega puudutud tööpäevade arv. Teiseks, kui töötajale on eelneval kuuel kuul makstud ainult põhipalka, on keskmise palga maksmise aluseks põhipalk.

Keskmise palga arvutamise vajadus tekib Siitami sõnul keskmise palga säilitamisel, keskmise palga tagamisel ja hüvitise maksmisel.

ÄP Online

Üksikasjad

Avaldatud: 20 veebruar 2002

• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS
• Raamatupidaja.ee

Sulev Oll
ärikoolitus/turundus

Töötuskindlustus on sundkindlustus, alternatiivi pole

Tallinnas toimuval Äripäeva seminaril Kuidas vältida eksimusi seadusemuudatuste järgimisel ütles BDO Eesti maksukonsultant Eva Metsaots, et töötuskindlustus on sundkindlustus, millel pole alternatiivi.

Töötuskindlustusseadus rakendub Metsaotsa sõnul kohustuslikus korras, solidaarselt ja ühetaoliselt. Kohustuslikus korras rakendumine tähendab seda, et makse sissenõudmisel on maksuametil maksuhalduri õigused ja kohustused ning vastutus maksuseaduste rikkumise eest on sätestatud maksukorraldusseaduste paragrahvides 28 (intressid), 29 (füüsilise isiku vastutus) ja 30 (juriidilise isiku vastutus).

Seaduse rakendumine solidaarselt tähendab, et töötuskindlustusmakset maksavad nii töötaja, avalik teenistuja ja tööettevõtja ning tööandja, sealhulgas riik ja kohalik omavalitsus tööandjana.

Rakendumine ühetaoliselt tähendab, et kõigi töövõtjate maksumäär on ühesugune ning kõigi tööandjate maksumäär on ühesugune.

Eva Metsaots pidas ettekande teemal Kuidas, kellele ja mil viisil rakendub töötuskindlustusseadus.

Töötukassa ülesanne on maksta hüvitisi

“Töötukassa ülesandeks on hallata laekunud makseid ning maksta nendest vahenditest töötuskindlustushüvitisi, töölepingute kollektiivse ülesütlemise hüvitisi ning hüvitisi tööandja maksejõuetuse korral,” ütles BDO Eesti maksukonsultant Eva Metsaots Äripäeva seminaril.

Töötuskindlustusmaksetest moodustatakse Metsaotsa sõnul kaks eraldiseisvat sihtotstarbelist fondi, milleks on töötuskindlustushüvitiste sihtfond, mis moodustub töötajate maksetest ning töölepingute kollektiivse ülesütlemise ja tööandja maksejõuetuse puhul makstavate hüvitiste sihtfond, mis moodustub tööandjate maksetest. Sihtfondide kohta peetakse eraldi arvestust.

Töötukassa nõukogu liikmeteks on esimehena Raivo Paavo Ametiühingute Keskliidust, Ametiühingute Liidu TALO esindaja Henn Vallimägi, Tööandjate Keskliidu tegevdirektori asetäitja Tarmo Kriis, Tallinna Sadama juhatuse esimees
Riho Rasmann, rahandusministeeriumi asekantsler Margus Uudam ning sotsiaalministeeriumi nõunik Pille Liimal.

Töötuskindlustusmakset ei maksta kõikidelt summadelt

“Töötuskindlustusmakset ei maksta sotsiaalmaksuga mittemaksustatavate summade pealt,” ütles Eva Metsaots Äripäeva seminaril.

Töötuskindlusmakse objektidena nimetas Metsaots töötajale töö- või teenistuslepingu alusel rahas makstud palka ja muid tasusid, avalikule teenistujale makstud palka ja muid tasusid ning füüsilisele isikule tööettevõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel makstud tasusid, välja arvatud juhul, kui tasu saav isik on kantud äriregistrisse või registreeritud FIEna.

Kindlustatu makse määr on vahemikus 0,5 kuni 2%, aastal 2002 on see 1%, tööandja makse määr on vahemikus 0,25 kuni 1%, 2002. aastal 0,5%. Eeltoodud piires kehtestab Vabariigi Valitsus iga-aastase maksemäära hiljemalt eelneva aasta 1. detsembriks.

Makse määra suurendamiseks aasta keskel võib töötukassa nõukogu teha valitsusele ettepaneku juhul, kui töötukassa sihtfondide vahendite ebapiisavuse korral tuleb kasutusele võtta reservfond. “Makse määra vähendada aasta kestel ei saa,” lausus Metsaots.

ÄP Online

Üksikasjad

Avaldatud: 29 jaanuar 2002

• SOTSIAALMAKSUSEADUS
• Raamatupidaja.ee

Kalev Kukk
riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige ja Eesti Panga nõukogu liige.

Alles see oli (14.11.2001 Sotsiaalmaks olgu töötaja kohustus nagu tulumakski), kui Äripäev esitas oma juhtkirjas juba varemgi ääri-veeri räägitud idee muuta sotsiaalmaks senisest tööandja maksust töövõtja maksuks. Kuigi iseenesest pole muu maailma kogemusi silmas pidades taolises lähenemises midagi unikaalset ja lehe toonane juhtkiri ei jäänud hüüdjaks kõrbes, näib asi taas unustuse hõlma vajuvat.

Jätkuvalt tuleb tõdeda, et muidu nii reformialdis Eesti pole sotsiaalsete reformidega kunagistest nõukogude aegadest kuigivõrd eemale jõudnud. Oma tervise ja pensionipõlve rahastamine, seda oludes, kus iga jumala päev räägitakse küll põlvkondade, küll tööandjate-töövõtjate solidaarsusest, on lükatud ületulevasi põlvkondi ootama. Töövõtjal pole endistviisi sooja ega külma mingisugusest sotsiaalmaksust.

Seda etteheidet ei leevenda ka sotsiaalmaksu nn isikustamine ega arglikud sammud pensioni teise sambaga.

Originaalitsemine originaalitsemise pärast?
Niisiis on Eesti oma originaalsuses asetanud erinevalt neist riikidest, kelle sekka arvamisest me unistame, sotsiaalmaksu puhtalt tööandja õlule. Seda põhjendusel, et kodune õbluke töövõtja nii ränka koormat kanda ei jõua. Ja pealegi, mis tähtsust on sellel, kelle taskust parasjagu raha võetakse.

Olgu töövõtja-tööandja rikkuse või vaesusega, kuidas on, kuid teise teesiga jõuaksime lõpuks sinnamaani, et võiks läbi ajada ainult mingisuguse ühe maksuga. Kas sotsiaalmaks peaks olema tööandja või töövõtja maks, pole mingil juhul n-ö tehniline küsimus.

Sotsiaalmaksu nagu mõistuspärase maksupoliitika ülesandeks üldse pole kaugeltki riigi rahakoti täitmine raha hilisema laialijagamise eesmärgil, vaid eelkõige ikkagi teatavate iseregulatsioonile suunitlevate majandus- ja sotsiaalpoliitiliste eesmärkide saavutamine.

Sotsiaalmaksu muutmine kas osaliselt (nt vahekorras 1:1) või täielikult töövõtja maksuks poleks pelgalt raamatupidamislik samm. Eeskätt on siin tegemist enesevastutusliku suhtumise kujundamisega oma tervisesse ja pensionipõlve. Arvata, et sotxsiaalmaksu nn isikustamine on selle probleemi lahendanud, on ülimalt naiivne.

Tänane üksnes tööandja õlule pandud sotsiaalmaks pole olemuslikult õigupoolest midagi muud kui tööjõu kui ressursi maksustamine. Seda oludes, kus Eesti maksusüsteem on igati eiranud ressursimakse. Pealegi pole tööjõu puhul tegemist üldjuhul defitsiitse (tööpuudus!) ja taastumatu ressursiga, mille tarbimist peaks ühiskonna huvides optimeerima.

Veelgi vähem on puhtalt tööandja kohustusena määratletud sotsiaalmaksul pistmist paljuräägitud solidaarsusprintsiibiga: põlvkondadevahelisest solidaarsusest rääkimine eeldab töövõtja maksustamist, tööandja ja töövõtja vaheline solidaarsus seevastu maksukoormuse enam-vähem võrdset jagunemist.

Tegelikud investeerimisotsused ei lange kaugeltki kokku n-ö puhta matemaatikaga. Esmajoones on just tööandja brutopalk see, millele toetudes tehakse investeeringuid töökohtade loomisse. Rohkem kui töövõtjale palgana väljamakstava raha suurus hirmutavad investoreid nn palgavälised kulud: märksõnad Lohnnebenkosten ja non-wage labor costs (vastavalt saksa- ja ingliskeelses maailmas) tabavad iga tööandjat lausa pikselöögina.

Küsimus on ka majanduse konkurentsivõimes
Lausanne’i Rahvusvahelise Juhtimise Arendamise Instituudi prestiiþses riikide rahvusvahelise konkurentsivõime pingereas, kus Eesti pälvis juba avastardil mullu 49 reastatud riigi seas 22. koha, märgiti meie majanduse konkurentsivõime ühe kõige nõrgema küljena tööandja kõrget sotsiaalmaksu määra.

Seda ei leevenda ka asjaolu, et Eesti jagas koos Hiina, India ja Venemaaga oma 0-protsendilise maksumääraga töövõtjate sotsiaalmaksu edetabelis esikohta. Pigem on see saavutus, mis iseloomustab kuulumist arengumaailma.

Siinkohal võiks jätkatagi arvudega. Tänavuseks kavandatav tööandja sotsiaalmaks moodustab meil sisemajanduse kogutoodangust enam kui 12 protsenti. Euroopa Liidu liikmesriikidest pakuvad Eestile ses osas konkurentsi vaid Prantsusmaa ja Rootsi. Enamasti on see näitaja vahemikus 6-8 protsenti, meie eeskujuriigis Iirimaal miskipärast vaid 3 protsenti. Eks siit tuleb otsida põhjust, miks Eestis on ettevõtte otseste maksude koorem Euroopa kõrgemaid. Just siit ka ümbrikupalkade probleemi teravus.

Sotsiaalmaksu muutmine töövõtja maksuks või selle poolitamine tööandja ja töövõtja vahel (vastastikune kontroll!) on esmane eeldus ümbrikupalkade vähenemisele ja ka pensionite tõusule. Pikemas perspektiivis toob raha ühest taskust teise tõstmine sedakorda raha igal juhul juurde. See on euroopalik kogemus.

Koduse tavaloogika kohaselt tähendaks selline ümbermängimine muidugi seda, et järjekordselt ajab kapitalism oma käe töömehe taskusse. Pealegi ei saa võtta pisikest rõõmu neiltki, kes tunnevad masohhistliku naudingut koduse töövõtjapalga võrdlemisest läänelike tööandja brutopalkadega.

Äripäev