Artiklid
- Üksikasjad
Statistikaameti andmeil on noorte esimesele püsivale töökohale asumine nihkunud järjest hilisemaks, mis tähendab, et noored jäävad pikaks ajaks vanemate toita.
Swedbanki eraisikute rahaasjade teabekeskuse juhataja Lee Maripuu ütles, et oleks hea, kui vanemad teeksid lapsele varakult selgeks säästmise ja kogumise põhimõtted. Siis on lootust, et ta ka iseseisvub rahalises mõttes varakult.
Kui põhiharidusega inimeste mediaanvanus esimesele püsivale tööle asudes on 17, siis kõrgharidusega töötajate puhul juba 22 eluaastat.
«Kuna uus tasuta kõrgharidussüsteem eeldab noortelt senisest suuremat pühendumist õpingutele, on õppimise kõrvalt töötamine järjest raskem. Seega on vanematel suurem surve oma täiskasvanud õppuritest lapsi aidata,» selgitas Maripuu.
Küsimusele, kui kaua peaksid vanemad lapsi materiaalselt toetama, vastas pereterapeut ja perekeskuse Sina ja Mina koolitaja Marge Vainre nii: «Nii kaua, kui tundub vajalik ja on võimalik. Kui noor inimene õpib ja tal pole püsivat sissetulekut, siis on loomulik, et vanemad võimaluse korral toetavad. Enamasti on noored ise huvitatud iseseisvumisest ja soovivad ka materiaalset sõltumatust, otsides teenimisvõimalusi.»
Probleemid võivad tema sõnul tekkida siis, kui täiskasvanud laps ei püüdlegi selle poole ja materiaalne toetamine võimaldab tal mugavat äraelamist jätkata. Sel juhul tuleks teema päevakorda võtta ning vastastikused ootused ja tulevikuplaanid selgelt välja öelda.
«Vahel ongi nii, et kergem on rääkida sellest, et täiskasvanud laps ei korista või aita piisavalt, kui sellest, et tema ülalpidamine on koormav ja ebaõiglane. Sellise olukorra ärahoidmiseks tuleks juba varem mõelda ja märgata, mis soosib või takistab lapsel eakohaselt vastutust võtta ja iseseisvuda. Selge on see, et teiste kulul elamine kui eluviis ei kujune üleöö,» lausus perenõustaja.
Samas võib olla ka vastupidi, et vanemad püüavad jätkata hoolitsemist ja hüvede pakkumist, et takistada noorte lahkumist kodunt. «Võimalik, et see räägib kartusest jääda üksi või muutuda kasutuks. Ka see on mõtlemiskoht, kuidas neid vajadusi kompenseerida ja noorte eraldumispüüdlusi mitte takistada,» osutab Vainre.
Kui kaua peaksid vanemad täiskasvanud lapsi toetama, on tema sõnul seotud ka väljakujunenud peretraditsioonidega – kas elatakse mitu põlvkonda koos, nii et noore pere lapsed saavad hoitud ja majandatakse ühiselt, või on kombeks kiiresti asuda elama omaette ja olla sõltumatu.
Küsimus on selles, kuidas pere on toiminud, kas üksteise eest hoolitsemine ja pereasjadesse panustamine toimib põhimõttel «teene teene vastu» või on leitud viis, mis arvestab igaühe heaolu ja võimalusi ning oluliseks väärtuseks on rõõm ühistes asjades osalemisest ja üksteisest hoolimisest.
Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professori Lauri Leppiku sõnul tuleks juhtumeid eraldi vaadelda. «Iseenesest ei ole midagi taunitavat selles, kui erinevad põlvkonnad elavad ühes leibkonnas, eeldusel, et see on kõigi asjaosaliste vaba valik, kõik osapooled on olukorraga rahul, peresuhted on normaalsed ja üksteist toetavad. Keerulisem on siis, kui koos elamine ei ole päris vaba valik, vaid erinevate asjaolude poolt pealesunnitud või ei ole kõik osapooled sellise elukorraldusega rahul,» selgitas ta.
Tallinna Ülikooli nooremteadur Tiina Tambaum lausus, et pere väljendub erinevates kohtades erinevalt, mõtteline joon liigub põhja ja lõuna vahel: vaid 13 protsenti taanlasi elab samas leibkonnas oma lastega, samal ajal kui Hispaanias on neid 52 protsenti. Põhjamaades annab materiaalset abi vanem põlvkond lastele, Lõuna-Euroopas aga noorem põlvkond oma vanematele.
Tallinna Ülikooli etnograafia instituudi vanemteaduri Luule Sakkeuse sõnul on tendents seoses laste arvu vähenemise ja eluea pikenemisega, et alaealiste lastega leibkondade osakaal on vähenenud ja täiskasvanud lastega leibkondade arv suurenenud. Täiskasvanud lapsena leibkonnas elamine on suurenenud kahe rahvaloenduse vahel veidi üle kümnendiku, ulatudes pea kümne protsendini. See suurenemine toimub ühelt poolt tänu vanemate kasvavale elueale, teisalt aga noorte pikenevale kooliteele.
Tarbija24»Kodu
Autor:
Sirje Niitra
- Üksikasjad
Toimetas: Kaja Koovit
Tööintervjuud on läinud edukalt ning töökoht on teie. Nüüd algab veelgi raskem osa: palgaläbirääkimised.
„Palgaläbirääkimised on nagu iga teine läbirääkimine, ainult selle vahega, et sõnad, mida kasutate saavad erilise jõu, kuna räägite väga personaalsel teemal,“ tõdes personaliekspert Steve Kane Business Insiderile. „Läbirääkimised ei puuduta mingi suvalise objekti väärtust, vaid jutt käib teie isiklikust väärtusest konkreetse firma jaoks“.
Business Insider toob välja 15 sõna või fraasi, millest kõigi eelduste kohaselt on palgaläbirääkimistel rohkem kahju kui kasu.
„Ma olen sellega nõus“ (esimese pakkumise kohta).
Pidage meeles, et käivad läbirääkimised, seega olge ettevaatlik, et te ei lõpeta neid juba enne algust.
„Ma soovin palganumbriks X“
Ärge kunagi öelge esimesena välja konkreetset numbrit. Laske tööandjal number välja pakkuda. Niimoodi näete nende pakutut ning jätate endale võimaluse seda tõsta.
„Kas see on kõik mida te mulle pakute?“
Ärge seda kunagi öelge ega kasutage ka ühtegi muud tööandjat solvata võivat fraasi. Seda isegi juhul, kui pakutav palganumber on tõesti naeruväärne.
„Ei“
Läbirääkimistel peab olema valmis paindlikkuseks ning tegema vastupakkumise, kui tööandja pakutu ei ole teie ootustega kooskõlas. Lausudes „ei“ sulgete te enda jaoks sobivama pakkumise tegemise võimaluse.
„Mul on hetkel ka teisi ning tulusamaid pakkumisi“
Isegi kui see on tõsi, ei maksa seda kaarti tööandja survestamiseks kasutada. Arutage vaid selle tööandjaga seotud pakkumisi. Seda taktikat tuleb eriti vältida juhul kui teil teisi pakkumisi ei ole. Vestluspartner võib paluda detaile täpsustada ning sellisel juhul on teil raske usutavalt esineda.
„See on minu viimane/lõplik pakkumine“
Sellised laused kõlavad kui ähvardus ning lõpetavad tavaliselt läbirääkimised. Kui te selle lause välja ütlete ning tööandja ei ole valmis seda summat pakkuma, on läbirääkimised lõppenud ning te peate lahkuma.
„Ma tean, et see võib kõlada agressiivselt, aga… "
Kui teie väide põhineb faktil, siis ei tohiks te kunagi oma soovi niimoodi negatiivsemaks muuta.
„Mul on tarvis“
Te ei peaks kunagi ütlema, et vajate X summa võrra suuremat tasu võlgade või kulude pärast. Ärge tooge vestlusse personaalseid teemasid. Palgaläbirääkimised on puhtalt teie töö ja selle väärtuse teema.
„Ma vihkan, et pean seda paluma, kuid…“
Tõsi, raha juurde küsimine ei pruugi olla kerge, kuid öeldes, et teile ei meeldi seda teha, on see puhas vale ning lisaks kohutav viis läbirääkimiste alustamiseks.
„Ma arvan...“
Ärge kasutage väljendeid „ma arvan“, „võib-olla“ või teisi ebakindlaid sõnu. Rääkige alati enesekindlalt.
„Äärmisel juhul olen ma valmis leppima summaga X“
Kui avaldate madalaima võimaliku summa, millega nõustute, saabki see tõenäoliselt teile pakutavaks summaks.
„Vabandust“
Olge endas kindel. Kui teate enda väärtust ja mida teil on ettevõttele pakkuda, ei ole mingit põhjust suurema tasu küsimise pärast vabandada.
„Odav/närune“
Need sõnad kõlavad tööandja jaoks lugupidamatult. Tööandja võib otsustada, et te ei sobi sellele tööle, kuna olete lugupidamatu.
„Aga ma olen palju rohkem väärt“
Loomulikult soovite oma väärtust läbirääkimistel toonitada, kuid valige selleks vähem vastik viis. Te ei taha kõlada arogantsena.
„Te võite arvata, et ma ei ole seda väärt, aga…“
Ärge seda öelge. Pidage meeles, et soovite olla otsekohene, viisakas ja lakooniline.
- Üksikasjad
«Ajakirjanik, kirjutage sellest, et töötavad inimesed ei taha maksumaksjate või perekonna käest lunida ülalpidamist,» palus klienditeenindaja töötav Helena (38) töömessil. Tema 500-eurone brutopalk ei jäta naisele muud võimalust, kui otsida tööd piiri taga.
«Iga töötav inimene peaks elama oma töötasust, mitte lootma maksumaksjate peale läbi toimetuleku toetuse. See ei ole normaalne,» rääkis Helena. Naise sõnul tulin juhuslikult vaatama, mida töömessil pakutakse.
«Tööd on küll, see pole Eestist otsa saanud, ainult raha tuleb kusagilt mujalt teenida,» võttis ta nähtud pakkumised kokku. «Vaatad, kui palju palka pakutakse, ja siis arvutad, et kas saad seda endale lubada või tuleb elementaarvajadustele peale maksta,» sõnas ta. Helena on kiitusega lõpetanud kokk-kondiitri eriala, kuid pole aastaid seda tööd teinud.
Ta oleks nõus minema oma erialal tööle, kui selle eest ka normaalset palka makstaks. «Vaadake, kui palju kokkadele palka pakutakse. See ei ole see raha, millega ära elab,» oli naine veendunud. « Sa lähed kohale ja hakkad tööd tegema ja siis ühel heal päeval öeldakse sulle, et sa ju sõlmisid lepingu sellise tasuga ja miks me peaksime su palka tõstma. Kui ei meeldi, siis uks on seal ja kellele ei meeldi, siis valged laevad lähevad D-terminalist.»
Tööd otsides vaatab naine Norra poole, sest seda keelt ta õpib. «Ma õpin norra keelt iseenda arendamiseks, sest kunagi jäi üks väga hea keeleõpperaamat silma,» rääkis ta oma keeleõppe tagamaid. Töömessil nägi ta Norra pakkumiste ahvatlevaid võimalusi. «Aga mul on laps ja ma ei tahaks, et ta ütleb mulle üheksa aasta pärast tädi,» tunnistab naine. Samas tõdes ta, et minna on raske, aga kui tuleb valida, kas olla mittekeegi või saada võõrsil leib lauale, siis lihtsalt tuleb lahkuda. «Minna vaatamata sellele, et öeldakse, et äraminejad on lohakad ja laisad. Aga enamik, kes on läinud, on ju majanduspõgenikud. Inimesed, kes tahavad töö eest palka saada, on lodevad ja laisad!»
Helena sõnul lahkuvad Eestist need, kes tahavad oma töö eest raha saada. «Aga meil on vaikiv ühiskondlik kokkulepe, et me töö eest raha ei küsi, pigem kakleme viimase leivatüki pärast.» Ta tõi näiteks oma eriala, mille kohta öeldakse ka tainasegamismasinad.
«Pigem me käime kolmekesi kahes vahetuses segamas öö läbi tainast oma kätega, kui see, et tööandja investeeriks tainasegamismasinasse. Ta ei investeeri, sest meiesuguseid, kes tahaksid kahes vahetuse käia tainast segamas, on ukse taga riidas.» Helena on veendunud, et tegelikult pole Eestis tööjõupuudus. «Meil on sellise töö puudus, mille eest raha ka makstakse. Tööd on meil küll, ainult palka tuleb teenida kusagil mujal.»
Tarbija24»Töö
Toimetaja:
Hanneli Rudi
- Üksikasjad
Tavakoolide keeleõppe tase on nii hea, et seni täiskasvanuid koolitanud inglise keele õpetajatele tööd enam ei jagu.
«Mind koondati suvel ja nüüd vaatan uut tööd,» tunnistas Rahvusraamatukogus toimunud töömessil välismaiseid tööpakkumisi uurinud naine. Naise sõnul eelistaks ta pigem töötada Eestis, sest kodu ja pere on siin, aga kui tööd ei leia, siis tuleb minna võõrsile.
«Eks ma läheksin pigem sinna, kus tuttavad on ees,» sõnas ta. Tema tuttavad elavad Hispaanias ja inglise filoloogidele seal ka erialast tööd pakutakse. «Eestis on keeruline inglise filoloogina tööd leida, kui just tavakool pole esimene valik, aga ega Tallinnas sügisel sinnagi enam tööd leia,» tunnistas naine. Ta arvas, et kui oleks pool elu tavakoolis töötanud, siis oleks töö leidmine ilmselt kergem.
Täiskasvanute koolitajatel on aga tööd aina vähem, sest koolide keeleõppe tase vähemalt Tallinnas on hea. «Koolilõpetajatel on juba B2 tase ja ega väga palju juurde enam pärast ei õpita,» rääkis ta. Seetõttu aga ei saa keeltekoolid oma gruppe täis ning õpetajatele pole tööd pakkuda.
Oma võimalikust palgasoovist rääkides arvas ta, et vähemalt 1000 eurot võiks tema hariduse juures kätte saada. Samas tunnistas 50ndates naine, et temaealistel on tööd raske leida. «Kui CV juurde palutakse panna pilt, siis on ju selge, et tahetakse noori,» tõdes ta.
Tarbija24»Töö
Toimetaja:
Hanneli Rudi
- Üksikasjad
Tartu ülikooli rakendusuuringute keskuses (RAKE) valminud soolise palgalõhe uuring heidab pilgu meeste ja naiste palgaerinevustele. Soolise palgalõhe suurus on 13-35 protsenti ja seda mõjutavad keeruliselt mõõdetavad näitajad nagu motivatsioon ja töö väärtus ühiskonnas.
«Soolisest palgalõhest on olnud viimastel aastatel palju juttu ja naljatamisi tõdetakse, et palgalõhe on Eesti rahvuskala. Eks see on tõsi, et Euroopa Liidu võrdluses paistame me oma kõrge palgalõhega silma,» tõdes Tartu ülikooli RAKE juhataja, analüütik Kerly Espenberg.
Uuringu tulemused kinnitavad, et vaatamata sellele, et naised on kõrgemalt haritud ning töötavad võrreldes meestega rohkem kõrgemalt tasustatud ametikohtadel, on meeste palk siiski suurem. «Seda põhjustavad näitajad, mida on keeruline mõõta, näiteks motivatsioon, meeste ja naiste töö erinev väärtustamine ühiskonnas ja osaliselt ka diskrimineerimine,» nentis Espenberg.
Uuringus selgus ka, et paarissuhtes olevatel inimestel on sooline palgalõhe suurem kui partneriteta inimestel. «See on kooskõlas pere leivateenija mudeliga, kus mees vastutab eelkõige pere sissetuleku eest ja naise õlul on perekondlikud kohustused. Loomulikult pole elu nii must-valge, aga ka ajakasutuse uuringud näitavad, et naised tegelevad lastega rohkem kui mehed. Meie uuring kinnitab seda,» arutles Espenberg.
Palgalõhe on oluline ka seetõttu, et see mõjutab sotsiaalkaitsesüsteemi vahendusel nii mitmesuguseid sotsiaaltoetusi kui ka tulevikus saadavaid pensione. Praegune ebavõrdsus mõjutab seega meeste ja naiste sissetulekuid ka pikemas plaanis.
Uuring viidi läbi Eesti Statistikaameti tellimusel Norra 2009–2014 toetuste programmi «Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal» alamprojekti «Palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus» raames.
Majandus24»Raha
Toimetaja:
Kadri Hansalu
Lehekülg 1013 / 1623
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee