Üksikasjad

Avaldatud: 05 juuni 2003

• Palgaseadus
• Raamatupidaja.ee

Silva Männik

Eile nõudsid Tallinnas Pärnu maanteel asuvas kohtusaalis mitmed eraisikud õigust maksuameti vastu, kes nõuab neilt aastatepikkuste perioodide kohta kõiki ostutðekke ja kalleid pangaväljavõtteid.

Seaduse kohaselt võib eraisiku suhtes teha vaid üksikjuhtumi kontrolli, kus maksuamet peab oskama konkreetselt viidata, mis tehingud ja tulud ning miks teda huvitavad.

“Antud juhul on aga siiamaani teadmata, mida kontrollitakse ja miks,” rääkis eile ringkonnakohtus eraisikutest Raivo ja Aldona Baumi kaitsev Vello Vallaste. “Maksuhaldur ei tea ise ka, mis teda huvitab, käsib igaks juhuks palju dokumente kohale tuua ja siis nende pealt alles vaatab, mille kallal norima hakata.”

Baumid pidid maksuametile ette näitama viimase viie aasta pangakontode väljavõtted, mille käsutamisõigus neil on ja oli ning nende aastate kõik tulusid tõendavad dokumendid.

Mõni tund varem oli samas kohtumajas arutusel kaasus, kus eraisikult nõuti ka aastatepikkuse perioodi dokumente, mille alusel ta oli soetanud kinnis- ja vallasvara. Viimaseks on ka näiteks tarbeesemed ja toit, mille kohta tavaliselt inimesed tðekke eriti kaua ei säilita.

ASi IMG Konsultant juristi Ranno Tingase sõnul on maksuameti selline käitumine äärmuslik ja haldusvõimu kuritarvitav. Tegu ei ole kindlasti erandlike juhtumitega, sest ka IMG klientide hulgas on mitmeid eraisikuid, kellelt sellist informatsiooni nõutakse, ütles Tingas.

Tingas selgitas, et maksuamet ei saa eraisiku suhtes teha mitme aasta ulatuses lausrevisjoni. Seaduse kohaselt on võimalik teostada vaid üksikjuhtumi kontrolli kindlate tulude või tehingute õigsuse selgitamiseks. Lisaks on seadused ja ka riigikohtu otsused toonitanud proportsionaalsuse põhimõtet ehk ei saa nõuda aastate lõikes pangakontode väljavõtteid, kui tegelikult lõpuks vajatakse vaid viit rida. “See on aga ilmselgelt ebaproportsionaalne ja väga karm praktika eraisikute suhtes,” märkis Tingas.

Samadele väidetele tuginesid ka Baumid eilsel kohtuistungil.

Samas ei pruugi inimesel olla enam kõikides firmades allkirjaõigust, mille alusel pangast kallist, 25kroonise lehehinnaga väljavõtet saada.

Maksuameti juriidilise osakonna juhataja Maret Amburi sõnul ongi ka siis, kui küsitakse mitmete aastate lõikes dokumentide väljavõtteid, tegu üksikjuhtumi kontrolliga. “Füüsiline isik ei oma tavaliselt aktiivset majandustegevust ja tema maksukohustust puudutavate dokumentide maht ei ole suur, mistõttu tema maksukohustus ongi üksikjuhtum,” lausus ta.

Amburi sõnul on suureks erinevuseks revisjoni ja kontrolli vahel ka see, et viimast ei teostata maksumaksja juures kodus. Et inimeselt küsitakse rohkem kui ühe maksustamisperioodi dokumente, põhjendas Ambur maksuökonoomikaga, et mitte hakata iga aasta kohta eraldi samasuguseid toiminguid teostama.

Ranno Tingase sõnul on sellises situatsioonis eraisikul oma õiguste kaitseks võimalik vaidlustada korraldus kas maksuametis või kohtus.

Mitmel juhul on maksuamet oma korralduse tühistanud ning seejärel nõudnud vaid otseselt vajalikku teavet. Paljud aga ei vaidlusta korraldust hirmu või rahaliste kaalutluste tõttu.

Äripäev
05.06.03

Üksikasjad

Avaldatud: 04 juuni 2003

• Raamatupidaja.ee

O L A V I K ä R S N A
ettevõtluskonsultant

Kui FIE kodus töötab, kuidas on reguleeritud siis auto kasutamine? Maksuametis öeldi, et kodust kliendi juurde sõitu ei tohi kuludesse kanda, sest sõidan ju kodust tööle. Kas pean autot kodust kaugemal parklas hoidma?

Kodus töötavate inimeste puhul tuleb vahet teha, kas tegemist on kodus töötava palgatöötajaga või FIEga. Palgatöötaja sõidab tööandjaga kokkulepitud töökohta tööle ja sealt koju tagasi. Eestis on praegu nii, et palgatöötaja jaoks on sõit kodust tööle ja töölt koju isiklik lõbu. Kui tööandja selle mingis vormis kinni maksab, on tegemist erisoodustusega.

FIE kulude puhul tuleb arvestada tulumaksuseaduse (TMS) paragrahvi 32: kulu on ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil.

Palgatöötaja ei teeni ettevõtlustulu, tema kohta see paragrahv ei kehti ja palgatulust kulusid maha arvata meil ei saa.

Kodus töötav FIE sõidab kodust kliendi juurde selleks, et teenida ettevõtlustulu. Seega kliendi juurde sõitmiseks tehtud kulutused on TMSi mõttes seotud ettevõtlusega, st neid võib tulust maha arvata.

Kui hoiate autot teises linna otsas ja tahate kuludesse kanda kvartalikaarti, mis on ostetud kodust auto juurde sõitmiseks, siis võiks ju hakata arutlema, kas auto juurde sõitmine on ikka seotud ettevõtlustulu teenimisega. Kui hoiate autot kodu juures, pole midagi arutleda: kohe, kui autosse istute ja kliendi juurde sõitma hakkate, olete ka hakanud tegema ettevõtlusega seotud kulutusi.

Äripäev
04.06.03

Üksikasjad

Avaldatud: 05 juuni 2003

• Palgaseadus
• Eesti Päevaleht

TALLINN, 5. juuni (RFE) - Eesti Ametiühingute Keskliit tahab sõlmida Tööandjate Keskliiduga üleriigilise palgakokkuleppe, mis tõstaks töötajate palku 10% võrra. Tööandjad peavad ametiühingute ettepanekut ebarealistlikuks.

Ettepaneku sõlmida töötajate palku kümnendiku võrra suurendav üleriigiline palgakokkulepe tegi Ametiühingute Keskliit Tööandjate Keskliidule esmakordselt juba mullu märtsis. Tookord jäi ettepanek vastukajata. Kolmapäevastel läbirääkimistel tööandjatega soojendasid ametiühingud küsimuse üleriigilisest palgaleppest taas üles.

Ametiühingute Keskliidu sotsiaalsekretär Harri Taliga kinnitas, et loodab töötajate palgatõusu juba alates tuleva aasta 1. jaanuarist.

“Me tahame saavutada üleriigilise kokkuleppe, mis tõstaks töötajate palku,” ütles Taliga. “Hinnatõus toimub niikuinii ja töötajatel peaks olema õigus saada kompensatsiooni elukalliduse tõusu eest. Töötajad peaksid saama osa üldisest majanduskasvust. Muidu kõik räägivad, et Eesti riigil läheb väga hästi, aga inimene tahab väga hästi minekut tunnetada.”

Ametiühingute Keskliidu esimehe Kadi Pärnitsa sõnul puudutaks üleriigiline palgakokkulepe vähemalt 300 000 töötajat. Selle alla ei kuuluks riigiteenistujad ega need inimesed, kes teenivad enam kui 10 000 krooni kuus. Palgatõusuks pakutav 10 protsenti on Pärnitsa sõnul välja arvutatud inflatsiooni ja majanduskasvu baasil.

“See on üldprintsiip, võimalik on kehtestada ka eritingimusi,” ütles Pärnits. “Ettevõtted on erinevad – osadel on palkade tõstmiseks ressurss olemas, osadel mitte. Kuid väga suur hulk ettevõtjaid ei taha seda ressurssi inimeste palkadesse paigutada.”

Tööandjate Keskliidu tegevdirektori asetäitja Tarmo Kriis peab aga ametiühingute soovi ebarealistlikuks.

“Kümme protsenti palgatõusu tundub enamusele inimestest väga atraktiivne, aga selle kokkuleppe saavutamine on ülimalt ebatõenäoline,” nentis Kriis. “Majandussektorid arenevad erineva kiirusega. Palka saab tõsta siis, kui tööviljakus on tõusnud, aga kõikides sektorites sellist kasvu ette näha ei ole.”

Üksikasjad

Avaldatud: 04 juuni 2003

• TÖÖLEPINGU SEADUS
• Raamatupidaja.ee

Valuline reform on vahel ellujäämiseks vajalik. Äripäeva meelest peab ettevõtetel laskma avaliku tänitamiseta oma töötajaid koondada, kui see lubab oluliselt ettevõtte tootlikkust tõsta.

Et Eesti ettevõtetel on tootlikkusega probleeme, näitavad mitmed uuringud. Tunamullu oli Eesti maailma konkurentsivõime edetabelisse pääsenud 49 riigi seas tööjõu kvaliteedi osas kõige viimane. Ka tänavust konkurentsivõime edetabelit hinnates tuuakse ühe Eesti nõrga kohana välja ettevõtlussektori vähene efektiivsus – ühelt poolt kimbutab oskustööliste puudus ja teisalt tööjõu hinna tõus.

Eestis kasvavad juba 2001. aasta algusest palgad kiiremini kui tootlikkus. Alles paari päeva eest nentis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi peaspetsialist Helena Hannula, et eelmisel aastal vähenes töötlevas tööstuses toodang ühe töötaja kohta ning tööjõukulud on kasvanud kiiremini kui tootmismahud. Mahajäämuses vaevlevad ettevõtted on lihtsalt sunnitud töötajaid koondama, et oma tootlikkust tõsta. Ja mitte ainult tootlikkust, vaid ka palku.

Sõnumid aina kasvavast tööpuudusest, mille pärast valutas üleeilses Eesti Päevalehes kibedasti südant endine sotsiaalminister Eiki Nestor, on aga liialdatud. Eestis kukub tööpuuduse kõver juba 2001. aasta algusest järjekindlalt allapoole.

Petlik ettekujutus suurtest koondamistest tekib seepärast, et ajakirjandusse jõuavad lood koondamislainetest suurtes ettevõtetes, kus töö kaotamine tabab valusalt kümneid ja sadu inimesi korraga. Kuid tähelepanuta jäävad sadade ettevõtete pidevad pingutused töökohti juurde luua. Kui heita pilk näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud uuringule väikese ja keskmise suurusega ettevõtetest, vaatab sealt vastu väga töötajasõbralik keskkond.

Enamikes väikestes ja keskmistes ettevõtetes – ja üks keskmise suurusega firma võib anda tööd paarisajale inimesele – pole töötajate arv sugugi vähenenud. Pigem vastupidi – töötajate arv väikese ja keskmise suurusega ettevõtetes hoopis kasvab tasapisi.

Tööandjad pole kõrilõikajad, kes püüavad kohe esimesel võimalusel sellega efektiivsust tõsta, et töötajatele sule sappa panevad. Näiteks nendesamade väikeste ja keskmiste ettevõtete juhtidest koolitas 2001. aasta jooksul oma töötajaid peaaegu 60 protsenti, seejuures veerand pakkus koolitust kõigile oma töötajatele. See räägib täiendkoolituse võidukäigust ja tööviljakuse kasvust, mitte soovist inimestest lahti saada.

Ka suurettevõtted koondavad töötajaid vastumeelselt viimasel minutil. Näiteks ligi 300 töölise koondamist kavandav ja selle eest avalikult sakutada saav Kreenholm tegi otsuse hetkel, mis ettevõte kahjum oli 47 miljonit. Kreenholmi juhtimise üle võtnud Rootsi emaettevõtte Boras Wäfveri direktor Mats Skogman ütles, et Kreenholm polnud ootusi täitnud juba mitu aastat.

Loomulikult on koondamine halb variant, traagiline üksikisikule ja vaevaline riigile. Kuid kui ei saa korraga tõsta tootlikkust ja hoida inimesi tööl, tuleb töötajate arvu vähendada. Majandus tervikuna võidab.

Äripäev
04.06.03