Artiklid
- Üksikasjad
Tallinna Tehnikaülikooli külalisprofessor ja Eesti Personalitöö Arendamise Ühingu (PARE) juhatuse esimees Milvi Tepp on seda meelt, et sünniaasta tuleks CVst hoopis kaotada, selleks et inimest pelgalt vanuse pärast tööotsingul juba esimeses ringis välja ei praagitaks.
«Tööandjale on tähtis leida endale head inimesed ning see eeldab natuke põhjalikumat süvenemist kui ainult sünniaasta vaatamist. Paraku seda esineb ja seetõttu jäävad paljud kogenud ja haritud inimesed juba tööotsingute esimeses faasis kõrvale,» tõdeb ta.
«Kuigi elulookirjeldusse süvenedes näeb ära, et inimene pole enam 25-aastane, ei tohiks teda pelgalt sünniaasta pärast kõrvale heita. CVsse ei pruugi ju kõiki töökohti kirja panna, vaid näiteks üksnes 10 viimase aasta omad,» õpetab professor. Probleemi näeb Tepp eelkõige tööandjate poolel, kes ei taha tunnistada fakti, et Eestis noori lihtsalt enam ei jätku.
«Töössesuhtumine ei käi kuidagi kaasas vanusega, see on pigem isiksuslik aspekt – ükskõikseid, kohusetundetuid ja töötahteta inimesi on nii vanade kui ka noorte hulgas. Me ei tohiks vastandada vanu ja noori,» leiab personalitöö spetsialist. Vanemaks saades võivad väheneda küll inimese füüsilised võimed, mis tähendab, et nad ei sobi sõna otseses mõttes rasket tööd tegema, aga muudes valdkondades pole mingeid piiranguid, kui just tervis neid ei sea. Seetõttu ei tarvitse ka keegi oma vanust häbeneda ja selle tõttu tööd otsides latti väga madalale lasta.
«Vastupidi, arvan, et need tööandjad, kes väärtuslike kogemuste ja elutarkustega inimesed üles leiavad, on tööturul võitjad,» kinnitab Tepp. «Natuke hilja on hakata selle peale, et pean töötama veel 15–20 aastat, mõtlema 50-aastaselt. Pigem peaks hakkama oma tööinimese elu teise poole karjääri planeerima juba 30–40 aasta vanuselt,» lisab professor.
Seda peaks silmas pidama nii endale töökohti valides kui ka midagi juurde õppides. Tööandjad ei peaks aga kartma investeerida üle 50 aasta vanustesse inimestesse, sest nad võivad töötada veel aastaid ja olla vägagi kohusetruud ja lojaalsed töötajad. Tegelikult vahetavad kergemini töökohti just noored.
Tepp lükkab ümber ka müüdi, et vanemad inimesed ei oska keeli ega valda arvutit: «Infotehnoloogiline revolutsioon tuli meile ju umbes 20 aasta eest ja need inimesed olid siis 30–40 aastat vanad,» märkis ta.
Professor soovitab töö otsimisel kasutada julgelt oma tuttavaid ja ka suhtlusvõrgustikke.
Sirje Niitra
- Üksikasjad
Läänemaa Omavalitsuste Liit koos kümne teise omavalitsusliiduga pöördus Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole, et anda noortele parem võimalus osaleda tööturul ja omandada tööharjumusi.
Pöördumises tehakse järgmised ettepanekud:
vabastada töö-ja puhkelaagrites/töömalevates töötavad alaealised ja neile tööd pakkuvad tööandjad töötasuga seotud maksudest või vähendada seda maksukoormust oluliselt;
algatada seadusemuudatused, mis vabastaks lühiajaliselt (kuni 3 kuud aastas) töötavad alaealised ja neile tööd pakkuvad tööandjad töötasuga seotud maksudest või vähendaks oluliselt seda maksukoormust
algatada Vabariigi Valitsuse määruste nr 93 ja nr 181 ühtlustamine viisil, mis lubaks 7-12 aastastel mõjutusvahenditena lubatavaid töid teha ka rahateenimise eesmärgil.
Pöördumist ajendas koostama noorte tööpuudus ja Eestist lahkuvate noorte arv. Mõlemad tendentsid on ohtlikud riigi jätkusuutlikkusele. Kolmanda asjaoluna on eesmärk motiveerida ettevõtjaid noortele ajutise/hooajalise töövõimaluse pakkumiseks.
Maksusüsteemi arendamise põhjendustena tuuakse välja, et töötuskindlustusmaksest ei saa alaealine midagi tagasi, sest alaealine ei saa end töötuna arvele võtta ning ravikindlustus on alaealistele tagatud läbi vanemate sotsiaalmaksu. Tulumaksu saab alaealine tuludeklaratsiooni esitades tagasi, järelikult ei ole mõistlik teha liigset tööd selle maksu arvestamise ja hilisema tagasimaksmisega.
Vabariigi Valitsuse määruste „Alaealistele lubatud kerged tööd“ ja „Üldkasulike tööde loetelu kinnitamine“ ühtlustamise põhjendustena tuuakse välja, et on arusaamatu miks töölepinguseaduse alusel kehtestatud õigusaktid keelavad 7-12 aastastel lastel raha teenimise eesmärgil kergemate füüsiliste tööde tegemise, samas kui alaealiste mõjutusvahendite seaduse alusel kehtestatud õigusaktid lubavad sellist tegevust kasvatusmeetodina. Töö olemus ei muutu ju sellest kas töö on mõjutusvahend või teenimisvahend.
Omavalitsusliidud on seisukohal, et kergemaid füüsilist pingutust nõudvate tööde lubamine peaks aitama täita eesmärki, et lapsed/noored saaksid omandada praktilisi töökogemusi ja -harjumusi.
Pöördumises paluvad omavalitsusliidud algatada kogu laste töötegemise võimalusi hõlmavate õigusaktide ülevaatamine ja ühtlustamine viisil, mis tagaks lastele paremad ja mitmekesisemad võimalused hooajaliste ja ajutiste tööde tegemisel ning aitaks sellega kaasa õigete hoiakute ja tööharjumuste kujunemisele.
Pöördumist toetavad Järvamaa, Saaremaa, Pärnumaa, Võrumaa, Viljandimaa, Põlvamaa, Tartumaa, Jõgevamaa, Harjumaa ja Ida- Virumaa omavalitsusliidud.
Allikas: Läänemaa.ee
- Üksikasjad
Proovipäeva tasustamine sõltub sellest, kas töötaja täidab samal ajal ka tööülesandeid, märgib Tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Egon Raim. Kui töötaja proovipäeval tutvub tulevase tööga – jälgib tööprotsessi toimumist ilma, et teeks ise konkreetset tööd – pole Raimi sõnul tegu tööga, mille tegemist eeldatakse üksnes tasu eest.
"Kui töötaja lubatakse proovipäeval tegema tööd, st täitma konkreetseid tööülesandeid – näiteks teenindama kliente kaupluse kassas või panema müügisaalis riiulitesse kaupa – eeldame, et tegemist on tööga, mida tehakse üksnes tasu eest. Sellise näite puhul on tegemist tasulise proovipäevaga," kinnitab Raim.
Töölepingu seadus ei tunne proovipäeva mõistet kui niisugust. Töölepingu seadus sätestab, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga ja selle eest tuleb maksta tasu.
Kui töötaja ja tööandja vahel tekib lahkarvamus, kas tegemist on tasulise või tasuta proovipäevaga, on töötajal võimalus pöörduda töövaidlusorganisse töösuhte tuvastamise nõudega ja sellest lähtuvalt töötasu nõuda.
Allikas: Tööinspektsiooi 31.10.2012 teade
- Üksikasjad
Riigikontrolli audit näitab, et töötute toetamise süsteem vajab muutmist, sest see ei taga abi kõigile tööd otsivatele abivajajatele, ei aita efektiivselt leevendada struktuurset tööpuudust ega pikaajalist töötust.
Auditi kohaselt on reformid on hädavajalikud, et riik suudaks ära hoida eesseisva tööjõu vähenemisega kaasnevaid võimalikke sotsiaalseid probleeme ja saavutada paremaid konkurentsitingimusi tööhõive suurendamise abil, teatas riigikontroll.
Eesti töö- ja sotsiaalpoliitika eesmärkideks on tagada tööhõive kõrge tase ning sissetulekute, elukvaliteedi ja sotsiaalse turvalisuse kasv. Riik on seadnud eesmärgiks suurendada hõive 2015. aastaks 72%-ni ja 2020. aastaks 76%-ni. 2012. aasta keskpaigas oli see 71,8%.
Riigikontrolli tulemusauditi osakonna peakontrolör Tarmo Olgo nentis, et suurimaks takistuseks tööhõive suurendamisel on saanud kvalifitseeritud tööjõu puudus.
"Kui töötukassa jätkab toimimist kui töötute käitlemise süsteem ja meie süsteem ei suuda kohandada töötute oskusi ettevõte vajadustega, süveneb üha olukord, kus ettevõtjad otsivad tikutulega tuhandete töötute hulgast sobivaid töökäsi, kuid ei leia neid. Töötute oskused ja tööandjate vajadused on lihtsalt sedavõrd lahku kasvanud," nentis peakontrolör.
Praegune süsteem ebapiisav
Riigikontroll uuris äsja lõppenud auditis, kui hästi suudab riik toetada neid, kes on töö kaotanud. Audit näitas, et praegune töötute toetamise süsteem inimestele piisavat abi ei paku. Ebapiisav on praegune töötukassa kaudu pakutav rahaliste toetuste ja tööturuteenuste süsteem eelkõige seetõttu, et toetustest ja teenustest ei saa osa kõik töötud.
Viimase kolme aasta jooksul on töötuskindlustushüvitist saavate töötute osakaal pidevalt kahanenud. 2011. aastal sai töötutoetust 15,9% ja töötuskindlustushüvitist vaid 18% töötukassas registreeritud töötutest. Ülejäänud registreeritud töötud töötute toetamise süsteemi kaudu rahalist tuge ei saanud. 2012. aasta keskpaigas oli riigis üle 27 000 töötu, kes ei olnud töötukassas arvel ning kes ei saanud samuti rahalist abi, kuna raha saamise eelduseks on arvelolek töötukassas.
2011. aastal sai töötukassas registreeritud töötutest tööturuteenuseid igas kuus keskmiselt 20%. Teenuseid ei saa töötud sellepärast, et kõikidele töötutele sobivaid teenuseid pole ning kõigi tööle naasmist takistavate põhjuste kõrvaldamine pole töötukassa ülesanne.
Pooltel töötutel puudub kvalifikatsioon
Teiseks ebapiisava abi põhjuseks on see, et praegune töötute toetamise süsteem ei suuda lahendada struktuurse töötuse probleemi, kuna tööturumeetmed ja nendest osasaamise tingimused ei soodusta töötute ümberõpet ega arvesta regionaalsete eripäradega.
Töötukassa pakutavad koolitused on riigikontrolli hinnangul üldjuhul lühiajalised ega soodusta uue kutse omandamist kutse- või kõrghariduse süsteemis.
Audit näitas, et töötute eelneval ametialal omandatud oskused ei vasta enam tööjõuvajadusele enamikus sektorites.
Pea pooltel töötutel puudub kvalifikatsioon, neil on kõigest alg-, põhi- või üldkeskharidus. Ainult üksikutes sektorites oli töötute teadmistele ja oskustele vastavaid vabu töökohti. Paljud aktiivselt tööd otsivad inimesed ei saa tööle siirdumiseks rahalist tuge või teenuste valiku puudumise tõttu vajalikke teenuseid.
Teistest Eesti piirkondadest eristuvad suurema töötute osakaaluga kogu tööjõust Ida-Virumaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa ja Hiiumaa, kus on keeruline ainuüksi praeguste tööturuteenuste pakkumisega töötust vähendada.
Vastuolu töötajate oskuste, teadmiste ning paiknemise ja tööandjate nõudmiste vahel on kaasa toonud töötuse kestuse pikenemise. Statistikaameti andmetel oli 2011. aastal üks aasta ja kauem tööta olnud 57% töötutest, 2012. aasta esimese poolaasta seisuga 52%. Viimase kolme aasta jooksul on pikaajaliste töötute hulk püsinud viimase 10 aasta kõrgeimal tasemel.
Riigikontrolli hinnanhul takistavad pikaajalistel töötutel tööle naasmist mitmed erinevad põhjused (kehv tervis, ebasoodne elukoht jm), mida ei saa kõrvaldada vaid olemasolevaid tööturuteenuseid pakkudes. Töölt pikaks ajaks eemale jäämine toob aga kaasa vaesusriski ja lootusetuse uuesti tööd leida.
Allikas: ERR
- Üksikasjad
Töötaja küsib: Kas töötajat saab sundida tegema järjest 23 tööpäeva jutti, sh ka öösel? Sealjuures ületunde kinni ei maksta, vaid töötunde tasustatakse lepingujärgse tariifiga.
Väidetavalt sunnitakse töötajat ajutiselt olema iga päev tööl. On selge, et selline asi ei ole normaalne. Aga mida teha?
Vastab Tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Kaia Taal: Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) alusel peab töötaja tegema kokkulepitud tööd ja täitma töö iseloomust tulenevaid kohustusi; tegema tööd kokkulepitud mahus, kohas ja ajal; täitma õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi.
Tööandja ja töötaja võivad omavahel kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö). Summeeritud tööaja arvestuse korral selguvad ületunnid arvestusperioodi lõpul. Tööandja võib töötajalt vastavalt hea usu põhimõttele nõuda ületunnitöö tegemist tööandja ettevõtte või tegevusega seotud ettenägematute asjaolude tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks. Kuid ka siis ei tohi ületada seaduses sätestatud piiranguid. Ületunnitöö tegemist ei saa nõuda alaealiselt, rasedalt ja töötajalt, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele. Juhin tähelepanu, et tööandja töökorraldusest tingitud olukord ei saa enamjaolt olla ettenägematu.
Tööandja hüvitab ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas (TLS § 44 lõige 6). Ületunnitöö hüvitamisel rahas peab tööandja maksma töötajale 1,5-kordset töötasu.
Töölepingu seadusega on kehtestatud töö- ja puhkeaja piirangud, milledest erinevad tööandja korraldused pole seaduslikud. Iga 24-tunnise ajavahemiku jooksul peab töötajale jääma vähemalt 11 tundi järjestikust puhkeaega. Seega juhul kui eelmine tööpäev on lõppenud kell 21.00, ei tohi järgmine tööpäev alata varem, kui järgmisel hommikul kell 8.00. Seadus lubab rakendada erandeid, kuid sel juhul on vajalik tööandjal sõlmida töötajatega kollektiivleping, tegevusala peab olema nimetatud Euroopa Nõukogu direktiivis 2003/88/EÜ ning kindlaks peab olema tehtud, et töötamine ei kahjusta töötaja tervist ja ohutust.
TLS § 52 alusel tuleb töötajale tagada iga seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähemalt 48 tundi järjestikust puhkeaega ja summeeritud tööaja arvestuse korral iga seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega.
Seega on töötajal kohustus täita töölepingus kokkulepitud tingimusi ja õigus keelduda ebaseaduslike korralduste täitmisest ning ületunnitöö kokkuleppest. Kuna ületunnitöö hüvitamisel vaba ajaga on eesmärgiks töötaja puhkamine töötamisest üle kokkulepitud tööaja, siis vaba aja andmise edasi lükkamine kaugemale kui järgmine tööaja arvestusperiood ei ole mõistlik. Kui poolte vahel on kokkulepe hüvitamiseks rahas, tuleb tööandjal ületunnitöö hüvitada pärast arvestusperioodi lõppu esimesel palgapäeval. Igal juhul näeb seadus ette ületundide hüvitamist.
Töötaja saab enda õiguste kaitseks pöörduda rahalise nõudega ületunnitöö hüvitamiseks töövaidluskomisjoni või kohtu poole. Kui kokkulepet hüvitamiseks rahas pole, saab töötaja pöörduda kaebusega järelevalve teostamiseks ületundide hüvitamise osas Tööinspektsiooni kohaliku inspektsiooni poole. Tööinspektsiooni kontaktid leiate interneti kodulehelt www.ti.ee .
Lehekülg 1164 / 1623
- Sa oled siin:
-
Pealeht
- Palk.ee