Ä P
Äripäeva hinnangul tuleb Eesti tööjõuturu regulatsioone muuta paindlikumaks. Praegu on tööandjal liiga keeruline vabaneda mittevajalikust töötajast ning see vähendab ettevõtjate motivatsiooni luua uusi töökohti.
Koondamiste puhul tuleb vähendada töötajale koondamisest etteteatamise kohustuslikku aega ja hüvitist peab hakkama maksma osadena. Kui koondatul õnnestub leida uus töö, siis eelmine tööandja enam hüvitist ei maksa.
Koondamishüvitis peaks välistama olukorra, kus inimene on ühel hetkel kindla sissetulekuta. Taoline põhimõte on õige, sest tööd kaotades ei tohi automaatselt kaduda sissetulek. Kaotades koondamishüvitised võime lükata inimese võlaringi, kus ta jääb võlgu pangale, jääb võlgu kommunaalteenuste eest jne. Eestis on probleem selles, et koondamishüvitiste maksmise kord võimaldab koondatul saada topelttasu. Seda juhul, kui koondatul õnnestub kiiresti töö leida.
Teine probleem on seotud nõudega pakkuda koondatavale võimalusel uut tööd. Samuti peab kuue kuu jooksul koondatut teavitama kõikidest vabanenud ametikohtadest endise tööandja juures. Kui koondatu soovib ja tema ettevalmistus sobib, siis peab tööandja koondatava soovil ta vabanenud töökohale tagasi võtma. Seetõttu üritavad tööandjad vältida koondamist ja eelistavad lõpetada töösuhte poolte kokkuleppel.
Sund, koondatud töötaja tagasi võtta, tähendab seda, et ettevõtja ei pruugi loodud uuele ametikohale saada parimat võimalikku spetsialisti. Kui koondatud töötaja on sobilik uuele töökohale, siis kutsuks ka tööandja ta tagasi. Seetõttu ei ole seadusega taolise kohustuse kehtestamine põhjendatud ning see moonutab tööjõuturgu. Samas tekitab uue töökoha pakkumise nõu ka palju töövaidlusi ja mõttetut bürokraatiat.
Üheks kitsaskohaks tööseadusandluses on katseaja piiritlemine nelja kuuga. Katseaja maksimumpiiriks peab olema vähemalt kuus kuud. Neli kuud ei ole piisav, et otsustada inimese sobivuse üle pakutud ametisse. Kui ei ole kindlust, et inimene sobib ametisse, siis võib juhtuda, et katseaja lõppedes teda tööle ei võeta, sest hiljem on temast vabanemine keeruline. Seaduses peaks olema võimalus tööandja ja töövõtja kokkuleppel katseaega kahe kuu võrra pikendada. Samuti peab olema võimalik kehtestada katseaeg ettevõtte sees toimuvatele ametivahetustele.
Suured õigused on antud kuni kolmeaastaste laste emadele. Näiteks ei tohi selliseid emasid vallandada ja koondada ilma tööinspektsiooni loata. Samuti peab neile andma puhkust perioodil, kui nad seda parasjagu soovivad. Lisaks veel terve rida nõudeid töökeskkonna osas. Nende nõuete tõttu väldivad tööandjad alla kolmeaastaste lastega emade töölevõtmist. See on näide, kuidas riik üritab rangete regulatsioonidega töövõtjaid tööturul kaitsta, kuid teeb tegelikult kaitstavatele karuteene, sest nad satuvad tööjõuturul halvemasse olukorda.
Tööseadusandluse liberaliseerimine annab tööandjale võimaluse kiiremini reageerida muutunud turuolukorrale.
