Andres Reimer
Eesti majanduse alustala väikeettevõtlus on töövaidluskomisjonid üle ujutanud vallandamisel ebaõiglust tunda saanud tööliste kaebustega.
Majanduse õitseajal sõlmitud lootusrikas äripartnerlus või tööleping osutus ühtäkki koormaks, millest vabanemiseks läheb vend venna ja sõber sõbra vastu. Mida veel loota tänavalt võetud töömehel? Sageli unustab tööandja vallandamisel just selle kõige tähtsama paberi vormistamata.
Kuid tuleb ette juhtumeid, kus tellimusteta jäänud ettevõtja püüab distsiplinaarkaristusi pähe määrida töölistele, kelle meelitamiseks oli ta alles hiljuti pidanud konkurendid üle maksma. On ka juhtumeid, kus tööluusi teinud napsimees läheb töövaidluskomisjoni, sest vallandamise järel pole enam võimalik uut, suurema palgaga tööd leida.
Suurfirmas saab juht oma ebakompetentsust delegeerida alluvatele või maandada struktuuriüksustesse. Väikeettevõttes peab juht sageli lisaks firma ohjamisele ise toime tulema personalitöö, turunduse, tootearenduse, transpordi ja vahel isegi lume rookimisega.
Pole siis ime, et väikeettevõtet juhitakse tunnete ja isiklike suhete tasapinnalt. Juhist võib nii saada yuppie-jumal, kes peab oma isiklikku otsust seadusetäheks, ja püss tõuseb kohe palgele, kui kerkib ootamatu raskus.
Töövaidluskomisjonid ei jõua nüüd kaebusi isegi õigel ajal menetleda, sest neil ei jätku kirjatööks ametnikke. Kui seaduse järgi peab kaebus jõudma istungile ühe kuu jooksul, siis praegu kulub selleks 2,5 kuud.
Töötajad pole lambad
Tänavu suvel läheb olukord veelgi keerulisemaks, kui jõustub uus tööseadus. Kui ettevõtjad ei suutnud vana seadust 16 aasta joksul selgeks õppida, siis uus seadus toob kaasa uue segaduse: töölised ja väikeettevõtjad ei oska avaldusi koostada ega oma väiteid seaduslikult põhendada.
See, et töötajad töövaidluskomisjonides ägedalt protsessivad, annab lootust, et nad pole mingid lambad tõugata ja lükata. Võib-olla hakkab mõni tööandjat võitnud tööline hoopis ise väikeettevõtjaks, sest enamik seniseid ettevõtjaid praegu koondab ega vaja uusi töötajaid.
