Artiklid

Andres Reimer

Tänavuse aasta lõpuks saadetakse tänavale iga kuues tööeas eestlane, kuid valitsuse ja teadlaste hinnangul pole äkilist kriisikava vaja.

„Eesti ettevõtted teevad üldiselt õigeid asju, kuid neid ei osteta,” väidab peaministri majandusnõunik Aare Järvan. Nõnda võib öelda, et Eesti tööinimene on väga tubli, aga tema teeneid lihtsalt ei vajata.

Rahandusministeeriumi eelmisel nädalal avaldatud majandusprognoos maalib tulevikust sünge pildi. Kui praegu vireleb Eestis tööta ligi poolsada tuhat inimest, siis järgnevaks kaheks aastaks kujuneb nende hulk eri hinnangute järgi mitu korda suuremaks. Alles 2012.–2013. aastaks oodatakse paranemise märke.

„Sellises olukorras on oluline töötajate ümberõpe ja ettevõtete suunamuutus,” räägib Järvan. „Kuid rahmeldama ei tohi hakata, sest nõudlus on langenud igal pool ja järsk muutus ei pruugi olla õige.”

Linn haaras härjal sarvist

Nojah, kui 600 000 inimese jaoks on endiselt töö olemas, siis 100 000 töötut pole mingi katastroof.

Üksnes Edgar Savisaare juhitav Tallinn reageeris rahandusministeeriumi ennustusele hoovõtuta. Eelmise nädala lõpuks avaldati Tallinna elanikele ja ettevõtjatele mõeldud abipakett, mis näeb kahe aasta jooksul ette 311 miljoni kroonist süsti. Savisaar lubab pealinnas luua 5500 uut töökohta, millest üle poole on sotsiaalsed töökohad. Näiteks palgatakse miinimumpalga eest trollidesse ja trammidesse piletimüüjad.

Võiks oodata, et ka riik viib töötud labidate ja kirkadega Tallinna–Tartu maanteed ehitama. Tavapärases ettekujutuses tähendab suure hulga töötute hõivamiseks kasutatav hädaabitöö vähe mehhaniseeritud ja odavat tööd.

„Riik ei tohiks laialdase abitööde pakkumisega võtta suurt hulka töötuid oma palgale, sest kui ettevõtjatel õnnestub midagi tegema hakata, siis on nendel raskem töökäsi leida,” ütleb Järvan.

Tallinna kriisikava hõlmab mitmeid juba riigi poolt tagatavaid meetmeid ja sellise kava koostamine on jõukohane igale omavalitsusele, tõdeb sotsiaalministeeriumi asekantsler Egle Käärats. „Pealinna suhtekorraldusmeeskond tegi oma töö ära kõigist paremini,” tunnistab Käärats.

Riigil on tänu Euroopa Liidu kaasrahastamisele piisavalt vahendeid, et tööta jäävaid inimesi kriisist üle aidata. Muretsemiseks pole põhjust. Meetmete pakett jaguneb mitme ministeeriumi vahel, mistõttu seda ei suudeta lihtsalt nii kiiresti ja efektselt lauale lüüa. Majandusministeerium koondab investeeringute ja ekspordi toetamise kavad. Haridusministeerium eraldab suuri summasid elukestva õppe ja täienduskoolituse tagamiseks. Sotsiaalministeeriumi eesmärk on tööta jäänud inimesed võimalikult kiiresti hõivesse tagasi tuua. Selleks pikendatakse tööturukoolituse kestust seniselt ühelt aastal kaheni. Samuti kaasatakse kutsekoolid töötute õpetamisse.

„100 000 töötut on käkitegu,” väidab Tallinna tehnikaülikooli majandusprofessor Kaarel Kilvits. „Kümme aastat tagasi juba nägime seda.”

Kui sajandivahetuse tüüpiline töötu oli 45–50-aastane tehnilise kõrgharidusega vene naine, siis nüüd noor hariduseta eesti maapoiss, kes on töötanud viimased neli-viis aastat ehitusel. Ta on terve ja tugev, kuid tal on naine, väike laps, laenuga ostetud korter ja tõenäoliselt ka mürakas džiip – raha aga pole. „Selline ehituspoiss on muidugi palju plahvatusohtlikum kui viiekümnendates vene proua,” tõdeb Kilvits. „Kui tema sai varem ehitusel 30 000 krooni kuus, siis nüüd võtaksin mina ta 8000 krooniga kuus oma suvilat kõpitsema.”

„Vaatamata väga kiiresti kasvavale tööpuudusele valitseb ühiskonnas praegu suhteline rahu,” tõdeb Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent Jüri Kõre. „Eelmise suure tööpuuduse ajal oli pinge praegusega võrreldes palju suurem.”

Tallinna kriisikava saab Kõrelt kiitva hinnangu. Kuigi paljut sellest pole võimalik ellu viia, on praegused võimalused koondatud ühele paberile, mis annab arusaadava pildi linna võimalustest.

Peaga töötamist tuleb õppida

Eestil on Kõre selgituse järgi varuks küllalt palju vahendeid, et kaitsta ennast maailmamajanduse tormihoogude eest ja pehmendada vohava tööpuuduse tagajärgi. Näiteks riigile kuuluv Eesti Energia ja kohalikele omavalitsustele kuuluvad katlamajad saavad loobuda kavandatud hinnatõstmisest.

„Majanduse ümberkorraldamine ongi võimalik üksnes tänu pankrottidele ja töötusele,” lausub Mainori kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktor Andres Arrak. „Majandus tuleb seniselt odavalt allhankelt ümber korraldada, kuid selleks et inimesed hakkaksid kätega töötamise asemel peaga töötama, tuleb neid õpetada.”

Lääne ülikoolide campus’ed kihavad tänu ümber- ja täiendusõppe programmidele suvi läbi, kuid Eesti ülikoolilinnakutes valitseb tühjus, sest paindumatu riigihankesüsteem ei võimalda koolidelt kursusi tellida.

Töötuks jäänu olukorra muudab teravaks, et erinevalt Ameerikast ei vabane raskustes laenumaksja Eestis oma kohustustest, kui loovutab oma kodu pangale, vaid peab turuhinna langusest tingitud hinnavahe ise kinni maksma.

Eestlased pole Arraku sõnul loomu poolest tänaval demonstreerijad. Kui aga riigikogu valimised satuvad töötuse tippnäitajatega samale ajale, siis kriisi lainel võivad populistid ja meeleavalduste õhutajad mõjule pääseda.

Kommentaar

Harri Taliga
ametiühingute keskliidu esimees

Kuna hõivatute arv sõltub eelkõige sellest, kui paljudele inimestele pakuvad tööandjad tööd, siis aitab tööpuudusega võidelda ettevõtjate kindlus tuleviku suhtes. Võimatu on pakkuda kiireid lahendusi andvaid imeretsepte või patentravimeid.

Riik saab teha kahte asja. Esiteks viia ellu programme, mis elavdaksid majandust, ning teiseks korraldada tööturukoolitust, mis aitaks vähendada tööturul ilmnevat lõhet tööjõu oskuste ja ettevõtete poolt soovitud oskuste vahel.

Paraku pole Eesti esimeses osas kuigi palju ära teinud: siseturu nõudlust toetavaid meetmeid, näiteks tarbimismaksude langetamist, praktiliselt ei rakendata ning riigieelarvet koostades suurendati teatud teenuste-kaupade käibemaksu. Ekspordi toetuseks mõeldud sammud ei saa kiiret tulemust anda.

Tööturukoolitusele pöörati viimasel kümnendil, kui majandus kasvas keskmiselt ligi 9% aastas, ebapiisavat tähelepanu ja selles valdkonnas ilmnevate kitsaskohtade lahendamine nõuab omajagu aega.

Kindlasti saaksid ettevõtted aidata tööpuudust leevendada, kui tööd korraldades loobutaks ületundidest ja palgataks lisainimesi või rakendataks ühe töökoha jagamist mitme inimese vahel.

Kõigi tunnuste kohaselt on praegu tegemist tsüklilise majanduskriisiga, mis määrab ka tööpuuduse põhiolemuse. Ühtlasi võib selles olulisel kohal olla ka struktuurne aspekt: kui teatud tegevusalad ei ole enam konkurentsivõimelised, siis paratamatult väheneb või lausa kaob nõudlus nendega seotud ametite järel.

Kommentaar

Aili Sakkeus
Tallinna täiskasvanute gümnaasium

Meie juurde tulevad 9. ja 12. klassi lõpetajad, kellel me aitame sobivamas haridustees selgusele jõuda. Kui varem sooviti leida eriala, mis sobiks harjumuste või hobidega, siis nüüd küsitakse, kas õpitava ametiga ka kümne aasta pärast tööd saab. Praegu saame kasutada prognoosi, mis on tehtud aastani 2018, kuid on nüüd lühikese ajaga vananenud.

Noortel on tekkinud üks uus probleem – hirm elus toimetuleku pärast. Tõenäoliselt sunnivad naabrite, tuttavate ja sugulaste ebaõnnestumised noori ka iseendas kahtlema. Meie püüame siis panna suuremat rõhku just iseenda tugevate ja nõrkade külgede äratundmisele. Üha olulisemaks muutuvad mitte niivõrd konkreetsed ametioskused, kuivõrd käitumine, oskus ennast müüa.