Mait Palts , Eesti kaubandus-tööstuskoja jurist
Kuna juba põhiseaduse kohaselt on igaühe omand puutumatu ja seda põhimõtet võib piirata ainult seadusega, peab isiku vara või varaliste õiguste piiramisel lähtuma vaid seadustest.
Jättes kõrvale tööandja ja töötaja vahelised suhted, on võlanõuete kinnipidamise või isiku vara arestimise õigused antud eelkõige kohtutäituritele. Üsna palju õiguseid on ka maksuhalduril, näiteks õigus nõuda pangakonto arestimist.
Palgast kinnipidamine või konto arestimine ei ole aga kindlasti niisama lihtne, kui algul tunduda võib. Seadus näeb selleks ette kindlad reeglid ja piirab ka summat, mida tohib võlgnikult kinni pidada või arestida. Selleks et leida maksimaalne summa, mida võib kinni pidada või arestida, on näiteks justiitsministeeriumi kodulehel vastavad valemid, mis aitavad seadust täita.
Eelkõige on need olulised tööandjale, kui ta on saanud kohtutäiturilt või maksuhaldurilt nõude pidada töötaja palgast kinni tolle võlg või mõni tasumata trahv.
Kui arvestada, et enamik töötasusid makstakse tänapäeval ülekandega töötaja pangakontole, peaks selline palgast kinnipidamine olema pigem äärmuslik lahendus. Samal ajal rakendatakse palgast kinnipidamist siiski praktikas üsna palju ning seetõttu on ka tööandjatel selle reegleid vaja arvestada. Kui töötajaid on palju, võib kinnipidamisega seostuv üsna töömahukaks kujuneda.
Väikese töötasu korral kõike arestida või kinni pidada ei tohigi. Töötasu ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Juhul kui isikul on ülalpeetavaid, suureneb mittearestitav summa veelgi. Maksukorralduse seaduse järgi ei nõuta sisse ega arestita näiteks ühe kuupalga alammäära suurust summat võlgniku ja iga tema ülalpeetava perekonnaliikme kohta kuus. Seega kui võlgnikul on kaks ülalpeetavat perekonnaliiget, tuleb arvestada, et ühes kuus ei tohi arestida summat, mis on kolmest alampalgast väiksem. Täitemenetluses on süsteem veelgi keerulisem.
