Villu Zirnask
Kui statistikaamet tegi kuu aega tagasi teatavaks teise kvartali töötuse näitajad, mis paljastasid, et meeste töötuse määr on naiste omast üle pooleteise korra suurem, nimetati põhjuste hulgas ka meeste keskmiselt madalamat haridustaset.
Möödunud nädalal avaldatud OECD põhjalik raport Education at a Glance 2009 kinnitab, et nii see on haridus on peaaegu kõikjal hea kaitse töötuks jäämise vastu.
Vaid kahes vaadeldud riigis Kreekas ja Mehhikos on kõrgharidusega inimeste töötuse määr buumi asendumisel kriisiga kasvanud rohkem kui keskhariduseta inimeste töötuse määr. Eriti tugev tööta jäämise vastane efekt on haridusel olnud Tehhis, Poolas, Slovakkias ja Eestis. Põhjuseks muidugi see, et üldiselt peavad tööandjad haritud tööjõudu väärtuslikumaks, sest kvalifitseeritud töötajad täidavad ettevõtetes enamasti funktsioone, mida pole tegevusmahu vähenedes võimalik täielikult kaotada. Nagu näitas mai lõpus tehtud PricewaterhouseCoopersi uuring, olid Eesti ettevõtted lihttöötajaid pigem koondanud, keskastme töötajad aga pääsesid lihttöötajaist sagedamini kõigest palgakärpega.
OECD kogutud andmetest selgub, et kõrgharitud meeste ja naiste osakaal on kõige erinevam just Eestis kõrg- või kutsekõrgharidusega on 2664-aastastest Eesti naistest 40 protsenti, meestest vaid 26 protsenti. Ka Soomes, Rootsis ja Norras on vahe naiste kasuks keskmisest suurem, aga mitte nii suur.
Kolmekordne palgavahe
OECD nimetab ka teise põhjuse, miks haritud inimeste tööhõive on kõrgem ja nende töötuse määr madalam inimesed on teinud hariduse omandamiseks investeeringu ja tahavad selle tagasi teenida. Nad ei saa ega taha endale lubada pikaks ajaks tööturult kõrvale jäämist.
Keskeltläbi saavad haritud inimeste jõupingutused hästi tasutud. OECD on välja arvutanud, milline on eri haridustasemega isikute suhteline palgatase: ka kõige tagasihoidlikumatel juhtudel, milleks on Rootsi ja Taani, ületab kõrgharitud töötajate keskmine palk keskhariduseta töötajate oma poolteist korda ning kesk- või kutseharidusega isikute oma umbes 1,25 korda. Enamikus riikides on aga vahed palju suuremad, näiteks Ungaris teenib keskmine kõrgharitu üle kahe korra rohkem kui keskharitu ja ligi kolm korda rohkem kui keskhariduseta isik. Eesti kohta OECD-l võrreldavad andmed kahjuks puuduvad.
Veel on OECD välja arvutanud haridusse tehtud investeeringu puhasnüüdisväärtuse ehk selle, kui palju ületab tulevikus tänu haridusele saadav lisakasu hariduse omandamiseks tehtud otseseid ja kaudseid kulutusi ning loobumisi.
Hinnates hariduse tasuvust üksikisiku vaatenurgast, lülitab OECD kuludesse arvatava õpingute tõttu saamata jäänud tulu selle, mis inimene oleks teeninud, töötades õpingute asemel madalama haridustasemega. Kuluna võetakse loomulikult arvesse ka õppemaks, mis inimene ise kinni peab maksma. Samuti lisanduv maksukulu kui inimene hakkab saama kõrgemat palka, tuleb tal hakata maksma rohkem tulumaksu. Hariduse tulude poolele läheb kirja haridustaseme tõstmise tõttu lisandunud palk. Lisaks võetakse tuluprognoosis arvesse, et kõrgema haridustasemega isikutel on väiksem tõenäosus töötuks jääda.
Eluga rahulolu seos haridusega
Kõigis analüüsitud riikides (Eestit nende hulgas jällegi pole) on puhasnüüdisväärtus positiivne. 100 000 dollarit praeguses väärtuses ületab see Tehhis, Ungaris, Iirimaal, Itaalias, Poolas, Portugalis ja USA-s. Suhteliselt tagasihoidlik on hariduse puhasnüüdisväärtus Taanis ja Rootsis, kus maksusüsteem ja palgakorraldus on võrdsustav, mistõttu kõrgharidus ei anna seal väga suurt palgatõusuefekti.
Haridus osutub tasuvaks ka neile, kes usuvad loosungisse Õnn ei peitu rahas. Hariduse sotsiaalse väärtuse hindamiseks on OECD vaadanud, kuidas erineva haridustasemega inimesed hindavad oma tervislikku seisundit, huvituvad ühiskonnaelust ja usaldavad kaaskodanikke. Hea tervis, huvi ühiskonnas toimuva vastu ning võime või võimalus usaldada teisi inimesi tähendavad üldjuhul ka suuremat rahulolu oma eluga ja kõik need näitajad ongi peaaegu kõikjal seda kõrgemad, mida kõrgem on inimese haridustase. Tervise puhul on suurem vahe põhihariduse ja keskharidusega inimeste vahel, usalduse ja ühiskonnaasjust huvitumise osas keskhariduse ja kõrgharidusega inimeste vahel.
