Agne Narusk
Töövõime- ja terviseuurija Kristjan Port on oma avalikes loengutes ja sõnavõttudes üllatanud kuulajaid-lugejaid tervisega seotud müütide ümberlükkamisega.
Viimati küsis ta Tallinna ülikooli partnerpäeval oma intrigeerivas loengus „Out of The Box”, kas ja kuidas saab n-ö tühjaks pigistatud sidrun üldse olla loov ja uuendusmeelne? Ja tühjaks pigistatud sidrun see eesti tööinimene kahtlemata on, kui kõrvutada tema töönädala pikkust, ületundide arvu ja korralise puhkuse päevi teiste Euroopa riikide töötajate omadega. Ometigi on tootlikkus ikka veel väike. Ehkki õnnetu äraaetud töötaja pole süüdi, lisab selle mainimine siiski omakorda tubli annuse stressi ja süütunnet.
•• Kristjan Port, mis eestlaste töövõimega siis õigupoolest lahti on?
Kui küsida, miks hiir lõksu läheb, siis põhjuseks peetakse juustu paeluvat lõhna. Inimest meelitavat raha lõhn. Kui hiirelt saaks küsida, kas ta läheks lõksu, siis ilmselt vastaks ta inimesega sarnaselt eitavalt. Lõksu metafoori all pean silmas lootust oma töövõimet (ja sissetulekuid) tehnoloogia ning ravimite abil kohendada, mille reaalseks taga-järjeks on kõikjal töötegemine, puhkuse osakaalu märkamatu vähenemine, väsimust maskeeriv töö imiteerimine ja rabelemise viljatusest kasvav stress.
Meeleheites inimesele on kerge müüa müüte ja lootust, olgu selleks vitaminiseeritud vesi või feng shui. Niisugune avalikult viljeldav eskapism süvendab probleeme, nagu südame- ja veresoonkonna haigused, suhkur-tõbi, vaimuhaigused jm kroonilised tõved, mis automaatselt kasvatavad ravikulusid ja muudavad ravi kättesaadavuse üha enam sissetulekust sõltuvaks. See ei aita kindlasti kaasa eestlaste eluea pikenemisele, nagu soovib riiklik programm. Kuigi laias laastus elame läbi samu probleeme ülejäänud arenenud riikidega, on meid paraku palju vähem. Lisaks tuleme vaesusest. Seega on põhjust arvata, et meie rahvuslik töövõime on halvenemas.
•• Kas nn tühjaks pigistatud sidrun olemine paistab meie nägudelt välja?
Väsimus muudab tõsiseks, silmadest kaob sära, silmaümbruses on rohkem kortse, silmad on aukus ja tumeda sõõriga ümbritsetud ning näonahk on kahvatu. Meigiga seda hästi ei varja ja meestel pole siin sedagi abi. Vaadake ise ringi.
•• Ehk ikka ei ole asi nii hull ning üks pikem nädalalõpp ja jooksutundide päevakavasse lülitamine muudab meid jälle erksaks ja värskeks? Või on sel sama efekt, nagu energiajoogi manustamisel – anname äraaetud hobusele piitsa ehk „äkki ma veel täna kokku ei kuku”?
Pole põhjust käsitleda liikumist lisakoormusena, vaid pigem arendava stiimulina, millest oleme loobunud. Kahjuks tehakse trenni nn poe ideoloogiaga – mida rohkem võtan, seda parem. Tegelikult on töövõime taastamiseks ja säilitamiseks vaja üllatavalt madalaid koormusi, kuid seda tuleb teha regulaarselt. Kaootiline treenimine muutub tõesti ka ise stressi allikaks.
•• Niisiis, enne kui välja tulla innovatsiooniaasta ja muu sellisega, võiks üleriigilise kampaania korras tegelda inimeste töövõime taastamisega.
Kuna töövõime puhul on 99,99 protsenti inimese enda teha, peaks tegelema inimeste harimisega.
•• Töövõimet laastab stress. Samal ajal olete korduvalt märkinud, et mõõdukas stress pigem innustab tööle. Kus on piir mõõduka ja liigse vahel?
Jah, see on täpselt sada aastat vana tähelepanek, mis kujutab tagurpidi U-tähte. Ehk kui stress kasvab, suureneb töövõime kuni punktini, millest alates jätkuv stressi kasv hakkab töövõimet vähendama. Kui sellise veel hea stressiseisundi tipus töö pooleli jätta ja puhata, jääb langus ära ja tööd saab jätkata kõrgel tasemel. Tihti piisab vaid 5–10-minutilisest ausast pausist, mitte puhkuse imiteerimisest. Igaüks peaks siin ennast tundma, kuid algatuseks piisab ka töiselt ausa pingutuse jagamisest umbes 25-minutilistesse portsjonitesse.
•• Äraaetud hobused lastakse ikka veel Eestis maha, kui piltlikult kirjeldada meie tööelu. Eriti nüüd, kui vabu häid töötajaid on ukse taga järjekorras. Kuidas sellises olukorras vastu pidada? Pole ju saladus, et töötajatel tuleb ära teha ka koondatud kolleegide töö, seda kõike oma kärbitud palga eest. Valikuvõimalus on kitsas: leppimine versus töötus.
Seda kompleksse süsteemi probleemi ei lahenda lühiajaliste ega individuaalsete meetmetega. Juured asuvad läänelikus kultuuris laiemalt ehk meie käitumist kujundavates väärtustes. Üheks lahenduseks on ilmselt pealekasvav generatsioon, kes on traditsiooniliselt reaktiivne neid sünnitanud põlvkonna väärtustele. Seega on põhjust oodata pehmete väärtuste kultuuri tärkamist, mille innovatsioon on suunatud inimeste, mitte masinate parandamisele.
•• Üks trafaretne küsimus: andke palun lihtne retsept töövõime taastamiseks.
Teler ja arvuti magamistoast välja.
•• Mis te arvate, kas puhkuse pikendamine ning töötundide kärpimine tõstaks Eestis tööviljakust?
Side ja arvutite areng on muutnud puhkuse kaugtöö tegemiseks, seega oleks puhkeaja lisamisest vähe abi. Me peame muutma oma kultuuri puhkust õilistavaks ning puhkamist inimestele õpetama.
Töö ei kanna vilja
Puhkuse pikkus:
•• Eestis – 28 kalendripäeva
(v. a õpetajad, ametnikud jt); Soomes 2–2,5 päeva iga töötatud kuu eest; Saksamaal 27, Prantsusmaal 39 päeva.
Töönädala pikkus
keskmiselt:
•• Eestis – 41,1 tundi, Rumeenias – 41,8, Prantsusmaal – 38,4, Iirimaal – 38,9 töötundi nädalas.
Euroopa Liidu keskmine:
•• 40,4 tundi, EL-i algse 15 liikmesriigi keskmine – 39,9 tundi nädalas.
Palju tööd, vähe villa:
•• Euroopa töösuhteid jälgiva agentuuri EIRO oktoobrikuu tabelit vaadates torkab selgelt silma, et riikides, mis paistavad silma väikse tootlikkusega (valdavalt Ida-Euroopa riigid), on töönädal palju pikem - palju tööd, vähe villa. A. N.
Allikad: EIRO, tööinspektsioon
