Agne Narusk
Tööandjate fantaasial pole piire, kui on vaja inimestest hüvitiseta vabaneda.
Kaht täiesti erinevat lugu Eesti eri otstest seob üks ühine nimetaja: mõlemas püüab tööandja oma töötajast lahti saada ilma koondamishüvitist maksmata. Kuigi tööd, mida oma lugude rääkijad tegid, olid täiesti erinevad.
Piilukaamerad välja
Anna (rääkijate palvel jäävad nimed vaid toimetuse teada) on ühes suures ja nimekas pealinna kaubandusettevõttes töötanud üle kümne aasta. Ei ole sealgi töötajate vähendamiseta hakkama saadud, sügisel koondas firma hulga häid kolleege. Anna võis kergendatult hingata: tema otsene ülemus andis teada, et on naise tööga väga rahul ning ta ei pea muretsema.
Napilt paar kuud hiljem kutsus ülemus Anna välja. Tema sõnum oli lühike ja ootamatu: Anna teeb oma tööd halvasti ning peab lahkuma. Kirjutagu ta lahkumisavaldus „omal soovil”. „Kuidas siis nii, kümme aastat on minu tööga rahul oldud ja nüüd äkki ei tee ma oma tööd hästi?” nuttis naine. Jahmunud olid ka töökaaslased: Annast kompetentsemat ja hoolsamat töötajat annab otsida. Sahistati, et osakonnas on üks koht liigne ja välja valiti Anna. Miks, ei tea. Rahunenult keeldus Anna lahkumisavalduse kirjutamisest, sest tema ju ei soovinud minna. See oli kellegi teise soov. Ja see keegi teine alla juba ei andnud. Anna sai vallandamisteate, kus vallandamise põhjusena oli toodud asjaolu, et ta ei tee tööajal tööd. Naisele näidati kuu aja vanust turvakaamera linti, kus ta kaastöötajaga müügisaalis vestleb. Ühtegi klienti sel hetkel seal ei olnud. Nõuti seletuskirja. „Mida teha, kas ma saan ennast kaitsta?” küsis Anna Eesti Päevalehe toimetuselt ja käis ühtlasi ka tööinspektsioonis. Järgmisel päeval kutsuti Anna tööl uuesti välja. „See vestlus oli väga ülbe ja ebameeldiv. Mulle anti teada, et pääsen hoiatusega ja võin tööle jääda,” rääkis Anna, kes selleks ajaks juba teadis, et tööandjat oli tema uurimisretkest teavitatud. Sosistati sellestki, et kui Anna oleks tööinspektsioonile avalduse teinud, oleks tööandja pidanud arvestama suure rahalise väljaminekuga. „Kümme aastat olin lugupeetud töötaja ja nüüd selline asi! Kas ma tõesti polnud isegi korrektset koondamist väärt?” küsib naine. „See maja on mu jaoks nüüd niivõrd ebameeldiv, et ei tahaks uksest sisse minna. Praegu töötan, aga otsin hoolega uut kohta.”
Buss käigust ära
„Ei oska enam, kuidas olla, kus olla ja kellelt veel veidigi abi saada,” algab teisest Eesti nurgast toimetusse tulnud kiri. „Olen kohusetundlikult käinud tööl, ilma haiguslehtedeta ja kõiki makse tasunud. Ja nüüd lahendus: töötukassasse ja abiraha. Isegi ei mingit töötuskindlustust.”
Lugu ise on nagu hea vene komöödia, ainult et pärit detsembrist 2009 ja juhtunud Eestimaal. Mida hakata peale töötajatega, keda enam vaja pole? Õige vastus: töölisbuss tuleb käigust ära võtta ning kaugeltnurga meestel-naistel, kelle vahetus algab 4.30 hommikul, pole tänapäeva Eesti bussigraafiku juures mitte mingit šanssi õigeks ajaks tööle jõuda. Hilinejad vallandatakse. Sellisesse olukorda sattus kirja kirjutanud Aili, kes elab töökohast ligi 70 kilomeetri kaugusel. Pikalt tööta olnud naisele oli see aasta eest leitud koht, kus muu hulgas lubati transporti tööle ja koju, nagu taeva kingitus. Sõit polnud tasuta: igal kuul võeti nn kuukaardi raha palgast maha.
Mõne aja eest ilmus tahvlile kiri: buss võetakse käigust ära, sest kallis pidada. „Mõnel hommikul saaks ehk kuidagi kellegagi sõidetud, kuid selle peale ei saa kindel olla. Kui siis ühel hommikul juhtub, et äraräägitud autojuht veab alt, tuleb vallandamine ikka,” kurdab Aili. Temaga koos oleks töökohast sunnitud loobuma ligi 15 inimest. Ettepanekule kuukaardi tasu mitmekordseks tõsta vastas tööandja, et see ei aita. Tööinspektsioon omakorda soovitas tööandjaga kokkuleppele jõuda. Vastuseks paluti töötajatel teada anda, kes siis kuu pärast tuleb ja kes mitte, et saaks hakata lahkujate dokumente ette valmistama. „Teised nutavad, et näe, koondati. Aga mida meie tegema peame?” küsib nõutu Aili.
Tõepoolest, kui kollektiivlepingus või töölepingus ei ole lepet transpordiga kindlustamise kohta, siis tööandjal puudub kohustus sõidutada oma töötajaid tööle ja tagasi, märgib jurist Helve Toomla.
Omal soovil lahkuja ei saa hüvitist
Töötuskindlustushüvitist ei saa:
•• omal soovil lahkujad (v.a siis, kui tööandja rikkus lepingutingimusi või muutis tootmis- ja töökorraldust; ka siis, kui töövaidluskomisjon tunnistas töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks); poolte kokkuleppel lahkujad; lahkujad töö- või teenistuskohustuste rikkumise, usalduse kaotamise, vääritu või korruptiivse teo tõttu. Seega jäänuks sellest ilma nii Anna kui ka Aili.
Kui palju koondamine tööandjale maksab:
•• tööandja maksab töötaja koondamisel hüvitiseks ühe kuu töötasu. Olenevalt staažist võib töötaja saada täiendavat koondamishüvitist töötukassast (NB! See ei ole töötuskindlustushüvitis).
Allikas: töötukassa
