Statistikaameti andmetel nõustus mullu alla 5000-kroonise brutopalga eest töötama ainult 3,4 protsenti töötutest. Näib, et latti pole praegusekski oluliselt allapoole lastud.
Eile oli paduvihma eest Tallinnas Endla tänaval asuva töötukassa seinte vahele varjunud kümmekond tööotsijat. Järjekorras tuli küll oodata, ent püsikundede sõnul on võrreldes aastataguse ajaga ruumi lahedalt. Siis läinud abirahahimuliste vahel lausa rüseluseks.
Varem tänavapuhastusmasinat juhtinud Vello Kaljula on töötu olnud mõne kuu. Sellest hoolimata on ta veendunud, et pakkumisi jagub ja 10 000 krooni kuus võiks töö eest ikka kätte saada. «Eks ma olen tagamaid uurinud, kõike ei võta vastu ka,» kinnitas ta.
Õrnem sugu leplikum
Samad nõudmised on viimati kolm aastat reklaamifirmas metallitööd viljelenud, ent pool aastat tagasi töötuks jäänud Aimar Õunamaal. «Nüüd on ikka hakanud kohti juurde tulema metalli alal,» on olukord tema hinnangul paranenud.
Mingil määral on Õunamaa siiski töötupõlve jooksul palgasoovi alandanud. «Kui on sobiv koht, siis tuleb minna. Vanus määrab ka, vaatad kõrvalt, kuidas noorem võetakse plaksti tööle – ega minu kogemust keegi arvesta. Töökoha kaugus määrab ka palju,» sõnas Keilast pealinna sõitnud mees.
Alla 10 000-kroonise netopalgaga ei kavatse leppida ka elu jooksul Soomes erinevat sorti tööd murdnud Aleksandr Verhoturov. Seda vaatamata faktile, et tööta on mees juba kaks aastat.
Ametniku vastuvõttu ootav õrnem sugu oli pisut leplikum. Pikalt lapsega kodus olnud ning end esimest korda arvele võtma tulnud endine müüja Meeri Uibo tahaks kätte saada 7000–8000 krooni.
«Seoses lapsega on tingimusi üsna palju: lasteaia aja sisse peab mahtuma see töölkäimine,» selgitas ta. «Olen linna lähedalt maalt ning pean kasutama ühistransporti või sõitma oma autoga. Kulutused peaksid ikka tasa olema ja mingi kasu ka.»
Lastega seonduvate söögi- ja bensiinikuludega põhjendas 8000-kroonist palgasoovi ka üksikema Tanja Tretjakova. «Mõlemad lapsed on sportlased: poeg jäähokimängija ja tütar iluuisutaja,» võtab olulise osa pere sissetulekust ema sõnul laste trenni viimine. «Leian, et trennis käia on parem, kui väljas jõlkuda või kodus telekat vaadata.»
Ootused kahanevad
Tretjakova pidas märtsini lasteriiete kaupluse juhataja ametit, ent nüüd on valmis töötama kas või baaris. Samuti on ta end juba registreerinud Läti lennufirma Air Balticu värbamiskampaaniale. «Lapsepõlveunistus oli saada stjuardessiks,» naeris ta.
Samasse suurusjärku jääb kokk Žanna Gavrilenko oodatav töötasu. Kaks nädalat tagasi Maksimarketi kulinaariaosakonnast koondatud naine soovib kätte saada 6000–8000 krooni.
Pika otsimise peale õnnestus siiski leida ka töötu, kes valmis leppima kõige vähemaga. «Mul ükskõik, situatsioon on selline, et kõlbab ka miinimumpalk,» kirjeldas olukorda raadioelektroonika valdkonnas töötanud, ent kaks aastat töötukassa vahet käinud Jana Finberg. «Loomulikult olid ootused varem kõrgemad.»
Mitte kõigi töötukassa külaliste eesmärgiks pole aga palgatöö, nii mõnigi loodab jalad alla saada oma ettevõttele. Viimaste sekka kuulub T-särkidele trükkimisega tegelenud Tiit Paavo, kelle firma 11 kuud tagasi pankrotti läks.
«Kui ei tule välja, peab ikka palgatööliseks minema,» möönis ta samas nukralt ja lisas, et on valmis leppima kas või 4000-kroonise kuusissetulekuga.
Kaur Paves
