Kaire Talviste
Kolmandik töötajatest kannatab stressi all ning viib oma tööpinged koju kaasa.
Iga tööpäeva lõpus, kui koduuks aastaid kliendihaldurina töötanud 29-aastase Merili (rääkija palvel jäävad andmed toimetuse teada – toim) taga sulgub, ohkab ta kergendatult – üks päev tööelus taas vähem. Nädala lõpuks on ta nii väsinud, et ei suuda ega tahagi kellegagi suhelda. Avatud kontori katkematu jutuvada, võitlused raadiokanalite ja parkimiskohtade pärast, pidevad mõttetuna näivad koolitused ja koosolekud, mis röövivad tööaega, on noore naise ära väsitanud.
Kui Merili pole tööl, siis ta mõtleb ja räägib tööst, kaastöötajatest, ülemustest ja klientidest. Töö nõuab Merili ajast 90 protsenti, jättes ülejäänud kümme taastumiseks, et jälle tööl endast maksimumi anda. Vaimusilmas näeb ta end hoopis teises kohas. Merili pole ainus, tööstressi all kannatab Eestis üle kolmandiku töötajaist.
Eesti on tööstressi tajumiselt Euroopas esirinnas: nii stressi, läbipõlemise kui ka unehäirete näitajad on meil oluliselt kehvemad Euroopa jõukamate riikide keskmistest. Tallinna tehnikaülikooli psühholoogia õppetooli juhataja, professor Mare Teichmanni sõnul on kõikides Ida-Euroopa riikides tööstressi oluliselt enam, kui ülejäänud Euroopas. Peamiseks põhjuseks peab ta asjaolu, et alates 90. aastatest on meie tööelus väga palju muutunud. Inimestele, kes on kasvanud ühiskonnas, kus initsiatiiv oli taunitav, kus tööl olemine oli tähtsam kui töö tegemine, kus aastakümneid töötati ühes kohas, on praeguse aja nõudmised liig mis liig. „Nüüd on teemadeks pidev enesetäiendamine, elukestev õpe. Hoiakud on muutunud, töötajatelt nõutakse rohkem. Enam pole nii, et lõpetan ülikooli ja töötan pärast seda 200 aastat arstina,” selgitab Teichmann. „Stabiilsus on kadunud isegi lihttöölistel.”
Professori sõnul on tööstressoreid tegelikult arvukalt: inseneridel on neid loetletud kokku üle 70-ne, õppejõududel üle 90-ne jne. Eri inimestele mõjuvad stressi tekitavalt erinevad asjad. Seega peab õppima märkama, mis stressi tekitab ja vaatama, kas õnnestub enda juures midagi muuta. Kuni arvatakse, et parema elu ja töökeskkonna peavad tagama teised, ei muutu midagi.
Töö imeb tühjaks
Teichmann soovitab endalt küsida: kas usud, et kontrollid ise oma edukust tööl? Vastuse poolest jaotuvad inimesed internaalideks ja eksternaalideks. Internaalid usuvad, et nende edukus sõltub peamiselt neist endist – teen rohkem, saan rohkem. Eksternaalid usuvad aga, et nende edukus ei sõltu mitte jõupingutustest, vaid horoskoobist, Allahi tahtest, ülemuse tujust või vedamisest.
„Uuringud näitavad, et internaalide töötulemused ja majanduslik kindlustatus on paremad. Meil domineerib aga eksternaalne mõtteviis,” viitab Teichmann. „Sest aastakümneid on meil kultiveeritud autokraatlikku juhtimisstiili, mis ei soosi internaale.” Tegemist pole päriliku taagaga, kõik on kinni vaid mõtlemises ja seda saab muuta, lohutab ta.
Mare Teichmann on tööstressi uurinud juba aastaid ning saanud kinnitust, et peamiseks stressoriks on meil tööalased suhted. „Kui tööl teistega hakkama ei saa, siis õpi konflikte lahendama, õpi suhtlema ja koostööd tegema,” soovitab professor. „Need oskused on meil väga madalad.”
Teisel kohal on töötempo: inimestelt nõutakse tööl olemise asemel töö tegemist, ja üha kiiremini. Kolmandal kohal on töö ja pereelu konflikt. Töö väljub tööajast ja -ruumist – pea kõikides valdkondades tuleb see mobiilide ja arvuti vahendusel koju kaasa.
Üle 40 protsendi töötajatest tunneb, et töö imeb neid energiast niivõrd tühjaks, et see mõjub halvasti pereelule, selgus tööinspektsiooni mullu läbiviidud uuringust.
Tööstressi rohkem kui seljavalu
Suurimad põhjustajad on töösuhted ja -tempo:
•• Iseseisvalt ei ole stress haigus, kuid pikaajaline viibimine stressikeskkonnas võib viia vaimse või füüsilise terviserikkeni.
•• Tööstressiga seotud terviseriskid on Euroopa Liidus tööga seotud terviseprobleemidest luu- ja lihaskonnavaevuste järel teisel kohal. Stress on seotud südamehaiguste, depressiooni jpt.
•• Kõige sagedamini põhjustavad tööstressi töösuhted, teisel kohal on töötempo, kolmandal töö- ja pereelu konflikt.
•• See, kui haavatav on töötaja tööstressile ning selle kahjulikule mõjule, sõltub näiteks eelnevatest kogemustest ning positsioonist tööl; isiksusest, soost ja vanusest, selgitab tööstressiportaal tööinspektsiooni kodulehelt.
•• Tööstressi peab probleemiks 79% Euroopa ettevõtete juhtidest, kuid sellega tegelemiseks on vastav käitumisjuhend olemas ainult vähem kui kolmandikul ettevõtetest, näitavad Euroopa töö-ohutuse ja töötervishoiu agentuuri (EU-OSHA) uuringu juunis avaldatud vaheandmed.
•• Uuri, milline on sinu tööstressi tase: www.stressivastu.eu
•• Rahvusvaheline tööstressi test OSI-2 (Occupational Stress Indicator) on aadressil: www.pekonsult.ee/stress.php
Töö- ja pereelu konflikt on märgatavalt kasvanud
•• Paljud emad-isad kannatavad suure stressi all, sest lapsevanema ja töötaja rolli vahel on end üpris raske jagada, nendib TTÜ psühholoogia õppetooli juhataja, professor Mare Teichmann.
•• Teichmann soovitab uurida, mida üks või teine roll meilt täpsemalt eeldab: mida ootab abikaasa, mida lapsed, mida koer, mida sõbrad, mida töö jne?
•• Vastustest ilmneb, et „õunapuult oodatakse apelsine” ehk võimatu on täita kõiki rolle sada protsenti. Nüüd on aeg leida kompromisse. Näiteks: ma ei tee kolme sooja sööki päevas, jõuan teha vaid ühe ja olen ikka hea ema; ma ei võta osa firma suvepäevadest, ent olen siiski hea kolleeg.
•• Psühholoogi sõnul kannatavad suurema stressi all sageli Eesti naised, kel on n-ö saare naise (supernaise) kompleks. „Tal on joodikust mees, ta peab üles kasvatama üheksa last, talitama lehmad, lambad ja sead, ta teeb remonti, künnab ja külvab, ta rassib raskete asjadega ja on veel selle üle uhke ka, et jaksab ja saab üksi kõigega hakkama,” kirjeldab Teichmann seda kompleksi. „Tänapäeval on üks nõudmine veel: kõige selle juures peab välja nägema nagu Barbie.”
•• Koduste tegemiste puhul on äärmiselt oluline tööjaotus, olme organiseerimine ja ratsionaliseerimine. Kuigi meil on arvukalt kodumasinaid, ei anna need meile ajavõitu, pigem isegi vastupidi.
•• Üht-teist maksab ette võtta ka staatussündroomiga, näiteks endalt küsida, kas asjade, suusareisi vms nimel tasub end ribadeks töötada?
•• Kõige tipuks on oluline jõuda iseendas selgusele: millal ma siis olen edukas? Kuni edu mõiste on enda jaoks defineerimata, on inimene nagu tuulelipp.
••„Oluline on mõista oma võimekust – kui palju jaksan tööl, kui palju kodus, kui palju pean puhkama jne,” selgitab professor Teichmann.
