Kaire Talviste
Eestile on iseloomulik naiste suur tööturule orienteeritus, emade pikad tööpäevad, tööaja vähene paindlikkus ja laste pikad lasteaiapäevad.
Pärast sotsialismiaega on Eesti kiiresti liikunud kapitalismi ülimust uskuvasse teise äärmusse, kus põhirõhk on töötamisel, teenimisel ja majanduslikul edul. Paraku pole need eesmärgid teinud inimesi rahuolevamaks ega õnnelikumaks, vaid on kindlustanud vanemad pikkade töötundidega, mis tihtipeale tagavad perele äraelamiseks minimaalse sissetuleku. Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi teadur Triin Roosalu kaitses hiljuti doktoriväitekirja, milles uuris Eesti töö- ja pereelu ühitamise valdavaid tendentse ning võrdles neid teiste riikide omadega.
Ta leiab, et Eestis on tööaeg liiga pikk, mistõttu lapsed peavad omakorda olema oma vanematest pikka aega eemal. Võib siiski arvata, et kui õhtul kokku saadakse, on vanemad nii kurnatud, et lapsele ei jagu enam kuigi palju energiat. Erandlikult vähe mahub meie lapsevanemate argipäeva sisukaid oma lastega suhtlemise tunde.
Pikkade lasteaiapäevadega oleme ees nii Euroopa kui ka teistest postsotsialistlikest riikidest. Meiega sarnaneb kõige rohkem Taani, kus suur osa üle kolmeaastaseid lapsi veedab lastehoius üle 30 tunni nädalas. Eesti lapsed on seal vähemalt 45 tundi nädalas.
Roosalu rõhutab, et probleem pole mitte selles, et vanematele ei meeldiks riigi loodud võimalus, et nende lapsed on hoitud, sel ajal kui nemad tööd teevad. Pigem on probleem selles, et väga suurel hulgal lapsevanematel polegi võimalik oma pere- ja tööelu paremini ühitada.
„See on suurem probleem just neile huvigruppidele, kel on raskem enda eest seista. Näiteks liinitöölistel,” selgitab Roosalu, et töö iseloom ja sõltuvus palgast määravad suuresti inimeste käitumise. Ta leiab, et töö ja pere konflikti tuleks seepärast käsitleda ka klassiküsimusena.
Osaajaga töö pole lahendus
Euroopas töötab enamasti üks vanem osaajaga. Eestis pole see aga kuigi levinud. Kui Euroopas oli osaajaga töökohtade loomise eesmärk soov muidu kodustele naistele rakendust leida, siis meil pole seda probleemi kunagi olnud. Naised on kogu aeg käinud täiskohaga tööl ja pole ka praegu valmis sellest loobuma.
„Osaajaga tööd peetakse teisejärguliseks. Teiste riikide kogemus näitab, et naistel on sealt väga keeruline liikuda edasi täisajaga tööle,” selgitab Roosalu, miks see pole hea lahendus.
Uuringud näitavad, et eestlased ei soovigi oma tööaega lühendada. „Inimesed ei oska tahta vähem töötunde, sest kui selle tulemusena saadakse veel vähem palka, ei tuldaks üldse omadega välja,” põhjendab ta.
Majandusteadlased on samal ajal tuvastanud, et hoolimata pikkadest töötundidest pole tootlikkus meil siiski kõige suurem. „See näitab, et meil on potentsiaali majanduselu ümber korraldada nõnda, et inimesi vähem kulutada. Meil on vaja sisulist inimese väärtustamist.”
Kapitalismi ülimus
„Meie eesmärgiks on majanduskasv ja konkurentsivõime, mille nimel võib kõik ohvriks tuua. Seda õpetame ka oma lastele juba väiksest saati, kui ütleme, et ma ei saa varem tulla, ma olen tööl. See tekitab tunde, et töö on väga oluline, palju olulisem kui teine inimene,” kinnitab Roosalu.
Ta leiab, et töö- ja pereelu vahel parema tasakaalu loomine pole ainult lapsevanemate probleem. Neile küsimustele peaks vastama riigi ja ettevõtete tasandil ning looma seeläbi süsteemseid lahendusi.
Põhjamaades arutletakse võimaluse üle lühendada lapsevanemate tööaega ja hüvitada neile saamata jääv palgavahe. Roosalu arvab, et meiegi lapsevanemad võiks saada nädalas viis lisatundi lastega koos olemiseks. „Need ettepanekud on üsna radikaalsed, ent kui me pisutki selles suunas liiguksime, oleks meie ühiskond sõbralikum. Oleme ju ka inimesed, mitte vaid töötajad,” rõhutab ta.Kas palgatöö kesksusega võib minna liiale?Lapsepõlve väärtustamine
„Erinevates analüüsides ja teooriates käsitletakse lapsi tihti instrumentaalsena. Kuidas jääb aga emotsionaalse heaoluga ja lapsepõlve väärtustamisega?” küsib Roosalu oma doktoritöös. Laste õiguste harta kohaselt tuleks esikohale seada laste huvid igas olukorras. Lapse huvideks aga on muu hulgas „võimaluse piires ka õigus tunda oma vanemaid ja olla nende poolt hooldatud”. See on täiendav aspekt, mida tuleks arvesse võtta ka riigi tasandi võrdlustes, arvab Roosalu.
„Olen Eesti ühiskonna kogemuse uurimise põhjal veendunud, et on õigustatud püstitada küsimus, kas palgatöö kesksuse endaga võib minna ka liiga kaugele,” lisab ta.
Triin Roosalu kaitses väitekirja „Taking Care of Children and Work: Running out of Post-Socialist Time?”.
