Tuuli Jõesaar
Firmad ei vaevu koostama paindlikke töögraafikuid ja noored emad lahkuvad „poolte kokkuleppel”.
25-aastane Birgit (täisnimi toimetusele teada – toim) töötas ühes ketipoes müüjana. Kolm aastat tagasi sai ta lapse. Praegu on Birgit juba poolteist aastat töötu, sest ükski tööandja pole teda pärast lapsepuhkust tööle võtnud. „Kui rasedaks jäin ega saanud enam suuri kaste tõsta, läksin kaupluse juhatajaga rääkima, et kas saaks kergemat tööd või ei peaks hilisõhtuni töötama.
Ta ütles, et ei saa, ja siis hakkas kohe ka rääkima, et ma mõtleks, mis pärast emapalka edasi saab,” rääkis Birgit. „Kaupluse juhataja ütles, et seaduse järgi nad muidugi hoiavad mulle kohta, aga et ma ei hakkaks endale ette kujutama, et pärast emapalka saan mingeid eritingimusi. Ta ütles, et meie kaupluses poole kohaga töötajaid ei peeta, kuna see ajaks graafiku keeruliseks. Ja et mul oleks nii endale kui ka lapsele parem hakata kohe uue töö peale mõtlema,” meenutas ta.
Birgit hakkaski peatselt pärast lapse sündi tööd otsima, kuid pole siiani leidnud. Tal on keskharidus, lisaks kolmeaastane klienditeenindustöö kogemus, samuti oskab ta vene ja inglise keelt. Sellegipoolest pole tööotsingud vilja kandnud. „Eks asi on ilmselt ka selles, et ma elan maal, mitte Tallinnas. Müüjaks ma saaks küll, aga ainult täiskohaga. Aga mul pole last kusagile jätta pika nädala õhtute ajal,” näeb Birgit oma pikaajalise töötu staatuse taga otsust laps saada.
Tallinna töötukassa osakonna karjäärinõustajat Eva Rebast Birgiti lugu ei üllata. „Minu juurde satub igal nädalal üks-kaks sellist,” ütles ta. Korralikku statistikat pärast lapsepuhkust tööst ilma jäänud naiste kohta ei ole kusagilt võtta, sest seda ei tehta.
Kogu artiklit saab lugeda Eesti Päevalehe paberlehest või digitaalsest ajalehest vastavalt ostetud lugemisõigusele.
