Kas Eesti tahab õppejõududest lahti saada?
Hiljuti käis meediast läbi peaaegu tähelepanuta jäänud uudis: Euroopa Komisjon nõuab Eesti riigilt selgitust, kuidas kaitstakse akadeemilisi ja kultuuritöötajaid järjestikuste tähtajaliste lepingute eest, mis on Eestis valdavad ega vasta Euroopas valitsevale arusaamale töötajate õigustest.
Euroopa kultuuriruumis on töösuhetes kaks olulist põhimõtet: alalise iseloomuga töö puhul ei ole lubatud sõlmida järjestikuseid ajutisi lepinguid ja igal töötajal on õigus teda, miks temaga töösuhe lõpetatakse. Paljudes riikides on paika pandud range protseduur, kus töötajale tuleb taasesitatavas vormis teatavaks teha puudujäägid töös ja seada nende kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg. Ilma vastava protseduurita inimest töökohalt vabastada ei saa.
Laiemale avalikkusele teadmiseks: erinevalt teistest avaliku sektori töötajatest ei ole akadeemilistel töötajatel Eestis õigust tähtajatule töölepingule ega lahkumishüvitisele. Erandiks on kolmandat korda ametisse valitud professorid, kelle tööleping muutub tähtajatuks. Lepingud sõlmitakse kuni viieks aastaks. Seejärel kandideerib sama inimene oma töökohale vaba „turu” korras. Kui ülikool leiab kellegi, kes rohkem meeldib, siis teadlasel või õppejõul töökohta enam pole. Töötaja ei ole koondatud, ta ei ole vallandatud. Ta ei saa vastavat töötuskindlustushüvitist, sest ta lihtsalt on „üle”. Äärmiselt madalate palkade tõttu sageli samale kohale üle ühe kandidaadi ei ilmugi, kuid kogu kandideerimise protseduur koos sellega kaasnevate kuludega mängitakse täies mahus läbi. Töötavad komisjonid, inimene valmistub intervjuudeks, koostab dokumente. Sama aega oleks võinud kasutada millekski muuks, tulemuseks on ju status quo: töötaja töötab oma kohal edasi. Võiks välja arvutada, kui palju läheb selliste pidevate korraliste konkursside etendamine maksumaksjale maksma.
Takistab töötegemist
Levinud müüdi kohaselt on selline ajutiste lepingute traditsioon lääne ülikoolidest üle võetud. Tegelikkus on teine. Paljude riikide ülikoolid otsivad noori õppejõude ja pakuvad järeldoktorantuuri lõpetanutele pikaajalist lepingut põhimõttel: tehke oma elutöö meil! Üks minu välismaine kolleeg, kes Eesti oludega kursis on, ei väsi imestamast, et Eesti palkade juures näevad ülikoolid endiselt nii palju vaeva, et akadeemilistest töötajatest lahti saada, ja nii vähe vaeva, et neid kinni hoida.
Akadeemilise töötaja puhul määrab tööülesanded ja mahu tööleping ja akadeemiline juhend, lisaks konkursinõuded. Kui kõik nimetatud nõuded on täidetud, siis peaks inimesel olema õigus eeldada, et ta saab oma kohal tööd jätkata, kui tema töö kohta pole viie ametisoldud aasta jooksul pretensioone esitatud. Akadeemilise töötaja valimisel puuduvad aga selged kriteeriumid, mille puhul inimesel tekiks õigustatud ootus, et ta töökoht säilib. Keegi ei pea põhjendama, miks akadeemilist töötajat tagasi ei valitud, kui ta on oma tööülesandeid nõuetekohaselt täitnud. Talle ei esitata aruannet, miks teda tagasi ei valitud, millised on pretensioonid. Protsess on läbipaistmatu ja võimaldab segada isiklikke eelistusi tööalase otsustusprotsessiga.
Eraldi tuleks vaadelda õppejõudude ja teadustöötajate ametikohtade lühiajalisust sisulisest küljest. Mida ikkagi tähendab viimane tööaasta? Juhendada saab vaid neid, kes samal aastal kaitsevad. Alustava magistrandi (õppeaeg kaks aastat) ja doktorandi (neli aastat) juhendamist aus õppejõud aga ette ei võtaks, sest pole teada, et juhendaja kuni kaitsmiseni tudengit juhendada saab. Milleks kirjutada artikleid, ette valmistada uut teadusprojekti? Milleks saata konveretsiettekande teese, kui konverents toimub alles järgmisel aastal, kui õppejõud enam ehk ülikoolis ei töötagi?
Kõik kandidatuurid peavad olema esitatud ametiajale eelneva aasta novembris–detsembris. Valimised toimuvad mais. Kui inimene eeldab, et ta valitakse oma kohale tagasi, sest ta on teinud tublit tööd vastavalt oma tööjuhendile, siis ta ei kandideeri mitmesse kohta, mis oleks ju ka asjatu töö ja näilise konkurentsi tekitamine. Kui ta aga mais valituks ei osutu, siis on ta järgmisel aastal töötu, sest enam kuskile kandideerida ei saa.
Kui ülikoolil ei ole enam raha konkreetse töökoha jaoks, siis konkurssi välja ei kuulutata. Keegi ei pea seda õppejõule isegi teatama. Muudes valdkondades nimetatakse sellist olukorda koondamiseks ja töötajal tekivad koondamise tõttu töö kaotamise tagajärjel teatud õigused. Ülikoolis aga koondamist ei toimu, töökoht lihtsalt kaob. Õppejõud loomulikult koondamistasu ega vastavat töötushüvitist ei saa.
Mitte rasestuda
Väga ebaselge on lapsehoolduspuhkusele läinud ja sealt naasvate naisõppejõudude olukord, kui nende ametiaeg on parajasti lõppemas. Võimatu on pärast lapse sündi võistelda konkurentidega, kes on viimased viis aastat pühendunud teadustööle. Kuskil ei ole sõnastatud, kuidas kaitstakse väikelapse vanemaid töö kaotuse eest ülikoolis. Seega: mõislik naiskolleeg viimase paari ametiaasta jooksul ei rasestu!
Veelgi raskem on olukord nn tunnitasuliste õppejõude puhul. On terve hulk inimesi, kes igal aastal sõlmivad õppetoolides ajutisi lepinguid. Ja seda võib-olla juba kümnendat aastat järjest. Miks ei ole nendel inimestel töölepingut ka siis, kui nende põhitöökoht ongi ülikoolis? Nende palga pealt makstakse täies mahus töötuskindlustusmaksu ja sotsiaalmaksu, kuid nad ei saa kunagi olla haiguslehel, neil ei ole õigust töötuskindlustusele, nad ei saa kunagi tasustatud puhkust. Tööd teevad, kuid töötaja õigusi neil pole.
Inimlikum, eetilisem ja juriidiliselt korrektne oleks samale kohale kandideerimise protsess läbi mõelda ja asendada perioodilise atesteerimisega, kus inimese koht kuulutatakse vakantseks juhul, kui tema töötulemused ei vasta töölepingus ja tööjuhendis sätestatud nõuetele või tema töös on ilmnenud muid olulisi puudusi. Sellised puudused tehakse akadeemilisele töötajale teatavaks kirjalikus taasesitatavas vormis ja määratakse puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg. Alles siis kuulutatakse välja konkurss kohale, sest on ilmnenud vajadus leida parem töötaja. Õppejõud, kes selliselt töökoha kaotab, peab saama taotleda töötukindlustust. Ja mis väga oluline: ta saab oma vigadest õppida, sest need on talle teatavaks tehtud.
540 eurot kätte
Tähtajaliste lepingute kõrval on terav probleem ka akadeemiliste töötajate palk. Näiteks Tallinna ülikoolis saab doktorikraadiga, rahvusvaheliste teaduspublikatsioonidega ja edukalt magistrante juhendav lektor täiskohaga töötades palgana kätte 540 eurot. See on palk, mida makstakse ka igale üldhariduskoolides õpetajale, kellelt ei nõuda teadustööd, võõrkeelte valdamist, doktorikraadi ja kellel on alaline tööleping. Ülikoolidest hakkab peagi lahkuma vanem põlvkond, kes on omale eluaseme juba soetanud ja lapsed suureks kasvatanud. Nende asemele tulevad noored, kes on omandanud hariduse õppelaenu abil, kes peavad võtma eluasemelaenu ja ära toitma oma väikeste lastega pere. Selline noor spetsialist, kes on kümme aastat õppinud, et omandada doktorikraad, ei saa töötada 540 euro eest kuus ajutise töölepinguga. Ta kas lahkub Eestist või vahetab eriala.
On väga kurb, et paljud minu kolleegid on otsustanud Eesti ülikoolidest lahkuda. Liiga paljud on juba läinud. Paljud on kibestunud. Kahju, kui võimekas, kõrge kvalifikatsiooniga ja töökas õppejõud koostab vabal ajal mahukaid kandideerimistaotlusi, et Eestist ära minna, selle asemel et pühenduda tööle Eesti ülikoolides, eesti keeles, Eesti üliõpilastega. Ja lähevad sageli just need, kelle lahkumisest on kõige rohkem kahju.
Kõige selle juures aga painab mind küsimus: kas meil on tõesti selleks vaja Euroopa Komisjoni, et meile teatada, millistel tingimustel meie teadlased ja õppejõud töötavad? Kas minister seda ei tea? Rektorite nõukogu? Meie ise? Kõige haritum osa Eesti ühiskonnast on jõudnud sellisesse sotsiaalsesse jõuetusse, et ootab abi Euroopa Liidu bürokraatialt, et enda õiguste eest seista, olemasolevat olukorda kriitiliselt analüüsida ja seejärel paremaks muuta. Miks?
Põhjusi polegi raske näha. Inimesel, kes võib suvalisel ajal ja suvalise põhjusega kaotada oma töökoha, on hirm. Elujõulist ametiliitu pole, toimivat kollektiivlepingut pole. Töölepinguseaduse kaitse on olematu. Otsustusprotsessid on udused. Ülikoolidevahelist kollegiaalsust pole senise rahastusmudeli tõttu saanud tekkida. Bürokraatia neelab aina suurema osa haridusele kulutatavast SKT protsendist. Karjäärimudelit pole isegi veel paberile pandud. Rahvusvahelise tasemega ülikoolidest oleks sellistel tingimustel jätkates pikemas perspektiivis naiivne unistada.
Aitäh, Brüssel, et abi pakkusid.
Viivian Jõemets, teadlane
