Villu Zirnask
Tänavu laekub 900-eurost ehk Eesti keskmise lähedast brutopalka saava inimese teise pensionisamba fondi iga kuu 54 eurot – 18 eurot töötaja palgast ja 36 eurot tema palgalt makstavast sotsiaalmaksust. Kui enne 15. septembrit avaldus esitada, saab 900-eurosele palgale vastava summa aastateks 2014–2017 tõsta 81 eurole. Kas tasub teise sambasse tehtavaid makseid suurendada?
Inimese netopalka vähendab selline samm 1% (ehk 900-eurose brutopalga saajal üheksa eurot kuus). Peale selle väheneb 2% summa, mis läheb esimese samba pensioniõiguse arvestusse (seda vältida ehk 3% + 6% asemel 2% + 4% juurde jääda on võimalik neil inimestel, kes omal ajal ei esitanud avaldust, et 2010. aastal maksete tegemist jätkata.
Üheksa eurot kaob näppude vahelt nii kiiresti, et vastuväide „ma ei saa seda endale lubada” enamiku inimeste puhul kindlasti ei päde. Näiteks suitsetajad (ja neid on rohkem just madalamapalgaliste seas), saavad selle raha hõlpsasti kokku hoida, ostes kuus paar pakki sigarette vähem. Või kes on tajunud, et selle aasta alguses tõusis tema netopalk 0,8%? See tõusis, sest töötaja töötuskindlustusmakse määr langes 2,8%-lt 2,0%-le. Kes ei tajunud, see tajub vaevalt ka kogumispensionimakse üheprotsendist suurenemist. Aga pensionifondi tooks maksete suurendamine kokkuvõttes 1,4 kuupalgaga võrdse summa juurde.
Teine või esimene sammas
Esimese samba pensioniõiguste väärtust, mis teise samba kasuks otsustades veidi väiksemaks jäävad, on keerulisem hinnata. Aastail 2003–2009 oli aeg, kus riiklik vanaduspension väga kiiresti kasvas – 10–20% aastas, sest kiiresti kasvasid ka palgad ja sellest tulenevalt riigi sotsiaalmaksulaekumised. Teise samba fondid ei suutnud vara kaugeltki nii kiiresti kasvatada. Aga buumi järel pensionite kiire peatus ja tänavu 1. aprillist, pärast mullust tugeva majanduskasvuga aastat, tõstis valitsus pensione 5%. Tulevaks aastaks prognoosis sotsiaalministeerium (enne hiljutist majanduskasvu aeglustumise uudist) kuueprotsendist pensioni tõusu. 5–6% ongi ilmselt see kasv, millega pikemas perspektiivis saab arvestada – mõnel aastal tuleb ka rohkem, aga mõnel jälle vähem.
Teise samba fondidest oli viimati rohkem juttu 2009.–2010. aastal, kui paljude inimeste pensioniinvesteeringud kukkusid finantskriisi ja kohaliku masu tõttu miinustesse. Järgnevatel aastatel aga on finantsvarad kallinenud ning praeguseks on kogumispensioni indeksid jõudnud enam-vähem tagasi tasemele, kus nad olid eelmise buumi tipus.
Selle eest, et aastal 2009 ei lastud inimestel isegi omast rahast makseid tavapärases mahus jätkata, võiksid paljud valitsuse peale kurjad olla, sest just tol perioodil sai varasid osta n-ö poole hinnaga. Siis, kui maksed taastati, olid varad, mida pensionifondid ostsid, juba oluliselt kallimad. Võib öelda, et neile pensionikogujatele, kes enne 2020. aastat veel pensionile ei lähe, tuleks kasuks, kui selle aasta lõpus või uue alguses leiaks aset järjekordne ülemaailmne finantskrahh, sest selle järel – aastail 2014–2017 ehk tavapärasest suuremate sissemaksete perioodil – saaksid fondijuhid investeeringuid teha soodsama hinnaga.
2008. aasta oli finantsmaailmas kole küll – räägiti lausa kapitalismi peatsest lõpust –, aga praegu paistab, et see kinnitas hoopis igivana tõe „osta siis, kui veri on tänavatel, ja müü siis, kui fanfaarid puhuvad” paikapidavust.
Rohi inflatsiooni vastu
Märtsi lõpu seisuga oli kogu teise samba sissemaksete aega arvestav kaalutud keskmine kumulatiivne tootlus 13%. Inflatsiooni ületamiseks on sellest paraku olnud vähe – praegu ei ole ükski fondiliik suutnud lüüa tarbijahinnaindeksit.
Selle vea vastu on kaks rohtu. Üks on riskantsemate, suuremat tootlust tõotavate investeeringute tegemine. Praegu on pensionifondidel lubatud aktsiatesse investeerida kuni 75%, aga miks mitte lubada fonde, mis panevad aktsiatesse 100% varast. Jutuks on olnud ka pensioniraha riskikapitalifondidesse lubamine. Kõik see ei ole siiski imerohi, sellega ei tohi liiale minna – näiteks viimase buumi ajal investeerisid fondijuhid inflatsioonist ja palgakasvust parema tootluse saavutamise nimel ka varadesse, mis ei õigustanud ootusi ja tõid hoopis kahju.
Teine rohi on pensioniks säästmise suurendamine, milleks üks väike võimalus nüüd 3% + 6% variandi valimise näol nüüd ees seisab. Levinud ettekääne selle jutu tõrjumiseks on inflatsioon, mis keskpankade rahatrükipoliitika tõttu Euroopas ja Ameerikas kohe lõkkele pidavat lööma. Ei tasu selles nii kindel olla. Näiteks Jaapan on juba 20 aastat igasuguseid võtteid proovinud, et majandust elavdada ja hinnad tõusma saada, aga on endiselt hoopis deflatsiooniga hädas. Kui euroala hinnatõus ükskord kiirenebki, siis tõenäoliselt jääb ta ikkagi ühekohalise arvuga mõõdetavaks. Sellest parema tootluse saavutamine ei ole fondijuhtide jaoks lahendamatu ülesanne.
