Kui 30-aastane Keiu ajalehest turundusspetsialisti otsimise kuulutuse leidis ja selles nõutud oskusi enda omadega võrdles, tabas teda äratundmine – see on just see amet, mis talle sobib. Naine oli varem sama tööd teinud ja alustas sel alal ka ülikoolis magistriõpinguid.
Igaks juhuks otsustas Keiu tuttava kaudu tööandjalt taustu uurida. Kui firmajuht kuulis, et neiu täiendab oma teadmisi magistrantuuris, lausus ta: «Me eeldame, et haridus on juba omandatud ja inimene ei õpi.»
«Ma ei osanud uneski aimata, et just edasipüüdlikkus võib töö saamisel takistuseks osutuda. Usun, et minu kaks aastat kestev õppimine ülikooli õhtuses osakonnas poleks tööd seganud,» kommenteeris ta.
Tööandjal oma kuvand
Töötukassa juhtivkonsultant Sabina Trankmann on olukorraga hästi tuttav, sest on varem 11 aasta jooksul personaliotsingu firmas töötades näinud mõlemat poolt. Ta on olnud ise nii töökuulutuste koostaja kui ka töötajate värbaja, nüüd aga aitab inimestel tööd leida.
«Kuulutust lugedes näeme seda, mida tööandja on soovinud või oluliseks pidanud avaldada. Palju sõltub siin ka tööandja oskusest kuulutust koostada,» selgitas Trankmann.
Näiteks on tal praegugi töölaual kuulutus, millega tööandja massööri otsib. Selles on kirjas järgmised nõudmised: haridustasemeks põhiharidus, töökogemus pole oluline.
«Seega võiksime sinna saata peaaegu kõik oma töötud. Ilmselt pole selle kuulutuse koostaja lihtsalt teksti läbi mõelnud,» rääkis juhtivkonsultant.
Trankmanni sõnul nõuab töökuulutuse koostamine oskusi samamoodi kui korraliku CV kirjutamine. Sest see kõik on müük – CVga reklaamib ennast tööotsija ja töökuulutusega teeb sama tööandja. «Minu CV peab meeldima tööandjale, et ta sooviks mind tööle võtta, ja töökuulutus peab meeldima mulle, et ma sooviks sinna tööle minna,» lausus ta.
Trankmann on oma pika praktika jooksul näinud esmapilgul väga tugeva turundusinimese CVd, mis aga kontrollimisel täiesti võltsiks osutus. Mainitud töökohtades polnud see inimene kunagi töötanud.
«Vaevalt et keegi täiesti võltsi töökuulutust avaldab, aga kindlasti on võimalik pakutavat töökohta ilustada. Näiteks on üsna tüüpiline, et ei taheta välja öelda, et tegu on võrkturundusega, ja räägitakse kõigest muust,» ütles ta.
«Kui aga inimene kohale läheb, siis selgub, et ta on sattunud koosolekule, kus tutvustatakse suurepäraseid tooteid, mida tal on võimalik endale osta ja edasi müüa,» toob töötukassa spetsialist näite.
On olemas palju tööandja jaoks olulisi valikukriteeriume, mida ei tohi kuulutuses välja öelda, sest see oleks diskrimineerimine. Kes eelistab noori, kes vanemaid inimesi, kes mehi, kes naisi.
«Tööandja on enamasti loonud endale kuvandi, millist töötajat ta soovib, ja seda ei saa talle pahaks panna. Selles kuvandis võib olla keskealine naisterahvas või nooremapoolne mees. Ka võib tööandja tahta oma eesti kollektiivi eestlast,» rääkis Trankmann.
«Mõni soovib ka, et sekretär oleks hea välimusega. Aga seda kõike ei tohi kuulutuses välja öelda. Samas valib tööandja lõpuks ikka selle, keda ta tahab,» selgitas konsultant.
Palju eelarvamusi
Trankmanni sõnul ei tohiks kandideerijale anda asjatuid lootusi, kui tegelikult ta ühe või teise tööandja kriteeriumi järgi, mida kuulutuses ei mainita, ei sobi.
«Kui olen keskealine naine ja loen kuulutusest, et oodatakse noori mehi, siis ma lihtsalt ei lähe kandideerima. Sellega säästan oma aega ja närve, hoides ühtlasi kokku ka tööandja aega,» rääkis ta.
«Näiteks oleks Gustav Adolfi gümnaasiumi juhid võinud käituda viisakalt, kuulutades, et otsivad kokka, ja võtta tööle meeskoka, aga nad tahtsid ausad olla ja mitte anda naiskokkadele asjatult lootust.»
Võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepperi sõnul on tema kantselei tänavu saanud mitu töölevõtmisega seotud kaebust. Näiteks lapsehoolduspuhkuselt naasnud emalt küsiti tööintervjuul: «Sul on pere. Kas oled kellast kellani töötaja või oled valmis ka ületunnitööd tegema?»
Ette on tulnud, et inimene jäeti tööle kandideerijate hulgast kõrvale, kuigi tal oli märkimisväärne kogemustepagas, sest tööandja subjektiivsel hinnangul võis isikule pakutav töö olla talle ebahuvitav. Selline kõrvalejätmine on võrdõigusvoliniku sõnul seostatav vanuselise diskrimineerimisega.
«Võib arvata, et isegi kui diskrimineeriv element kuulutusest eemaldatakse, mida on voliniku sekkumisel juhtunud, siis lõplikud kandidaadid valitakse ikkagi soovitud soost,» tõdes Sepper.
Vahel ei ole tööandja nõudmised kuigi põhjendatud. Näiteks ei soovita võtta tööle väikeste lastega naisi, sest eeldatakse, et nad on tihti hoolduslehel. Samas võib sellisel naisel olla tugev vanavanemate tugi, mõni lastetu naine võib aga hoopis ise sageli haige olla.
Teine vale eeldus on, et vanemad inimesed on rohkem haiged. Kõik noored ei ole tingimata ka vanadest paremad õppijad. Just noored võivad kõrgema palga või ilusama ametinimetuse pärast peagi töölt ära joosta.
Töötukassa juhtivkonsultandi Trankmanni sõnul leiab hea tahtmise juures igas inimeses midagi, miks teda ei tasu tööle võtta. Samas võib suurte kahtlustega töölevõetu osutuda hiljem väga tubliks töötajaks.
Negatiivsete hoiakutega puutuvad tihtipeale kokku puudega tööotsijad. Kui inimesel on mingi puue, siis ei tähenda see, et ta ei sobi üldse tööd tegema. Harvad pole juhtumid, kus ratastool tööandja ära hirmutab, ehkki liikumispuudega inimene võib olla väga heade vaimsete võimetega.
Kurtide huve esindav Tiiu Hermat on kogenud, et juba siis, kui öelda tööandjale, et inimene tuleb intervjuule koos tõlgiga, hakatakse ohkima, et «kuidas ikka nii». Hiljem hakatakse leiutama põhjusi, miks isegi kõige tavalisema lihttöö puhul on vaja, et inimene kuuleks.
«Teiselt poolt on päris palju tööandjaid, kes on selle riski võtnud, ning kui on rahule jäänud, pakuvad tööd järgmistelegi kurtidele. On ettevõtteid, kus kurte töötab lausa brigaadide kaupa. Üks selline hea näide on Seve Ehitus,» rääkis ta.
Õiged inimesed
Keskkonnaministeeriumi personaliosakonna peaspetsialisti Katrin Starovoitovi sõnul peaks tööpakkumise kuulutus olema piisavalt informatiivne, et see ahvatleks kandideerima õigeid inimesi. Kirja võiks panna eelkõige need nõudmised, milleta antud ametikohal hakkama ei saa. Mida rohkem või spetsiifilisemaid nõudmisi kuulutuses välja tuuakse, seda kitsamaks jääb kandideerijate ring.
Kui pakutava ametikohaga on seotud mõned erilised tingimused, näiteks kui töökoht eeldab välislähetustes käimist, siis tuleb ka see ära märkida, et välistada isikud, kellele see ei sobi. Kõikidele kandideerinutele on viisakas vastata ja soovitavalt võiks äraütlemiskirjas olla ka lühike põhjendus.
Kommentaar
Urve Anter
põllumajandusministeeriumi personaliosakonna juht
Ei saa välistada, et esineb ka firmajuhte, kes tõesti jalgade pikkuse või musklite suuruse järgi töötajaid valivad, kuid olen üsna kindel, et enamasti hinnatakse siiski teadmisi ja kogemusi.
Äärmiselt oluline on kandidaadi meeskonda sobivus. Kahjuks on äärmiselt palju näiteid, kus inimesed unustavad töövestlusele tulles omaenese mina ja üritavad näida kellegi teisena. See on vestluse ajal tajutav ja eelis on neil, kes suudavad jääda siiraks.
Tegelikult võivad inimesed, kes on pääsenud vestlusvooru, ennast juba päris tugevalt tunda, sest kõigi jaoks leidub lõpuks sobiv meeskond, mõnikord võtab selle leidmine vaid kauem aega. Mul on sõbranna, kellele sai tööd otsides saatuslikuks ligi pool sajandit vanust. Tööandja teatas talle äraütlemiskirjas, et valiti inimene, kes oskab soome keelt. Halenaljakaks muutis kirja sisu asjaolu, et sõbranna valdab suurepäraselt soome keelt, mida oli oma CVs ka maininud, ning lisanud pika loetelu raamatutest, mida soome keelest tõlkinud.
Kui tulla näite juurde, kus noor naine ei osutunud valituks, sest õppis magistrantuuris, siis võib oletada, et tööandja ei tundnud hirmu mitte niivõrd õhtustes loengutes käimise kui selle pärast, et naine võiks hakata töö ajal õppimisega tegelema. Pigem võiks tööandjad magistrante oma asutuse või firma huvides heas mõttes ära kasutada ja leida neile magistritöö teema, mis haakub asutuse eesmärkidega.
Töölesoovijad peaks tõsisemalt suhtuma töökuulutuse loeteludesse nagu «soovitav on», või «kasuks tuleb», kus ei ole otseselt nõutavaid tingimusi, kuid leidub sageli sõnum, keda kandideerima oodatakse.
