Kristiina Viiron
Summeeritud tööaja arvestuse järgi võivad tööpäevad kesta kuude kaupa 13 tundi.
Mõni aeg tagasi käis uudistest läbi tööinspektsiooni teade, kui tähtis on, et töötaja ei oleks väsinud ja et tööandja peaks kinni puhkeaja reeglitest. Ometi lubab kehtiv töölepinguseadus tööandjal summeeritud tööaja arvestuse korral korraldada nn tsaariaegseid tööpäevi, vaadates läbi sõrmede asjaolule, et inimesed on ülipikkadest tööpäevadest väsinud. Olgu siinkohal näiteks töökorraldus rahvusvahelisse kontserni kuuluvas tootmisettevõttes, kus kasutatakse summeeritud tööaja arvestust neljakuise perioodiga.
Eelmisel perioodil arvestati selles ettevõttes tööaega maist augustini. „Mais, juunis ja juulis kestsid meie tööpäevad nädalate kaupa 12 ja vahel isegi 13 tundi ja nii viis päeva järjest. Nädalas tuli töötunde 60 ja rohkem. Inimesed olid surmväsinud, haigestuti, mitmed lahkusid töölt,” kirjeldas üks tehases töötanu. Tööinspektsioonist tõdeti, et tööaja summeeritud arvestuse korral on oluline, et nelja kuu keskmine töönädala tundide arv ei oleks rohkem kui 48 ja et oleks tagatud tööpäevasisene vaheaeg, igapäevane puhkeaeg 11 tundi, iganädalane puhkeaeg 36 tundi ja et hiljemalt arvestusperioodi viimasel kuul peavad töölised saama rohkem vaba aega. Tööandja ei võtnud tööliste kurnavast tööajast kurtmist kuulda, sest niisugune töökorraldus on ju seadusega lubatud.
Tööandja nõudis ületunde
Nii lootiski enamik töölisi augustikuisele vabale ajale, sest kolm kuud järjest tööd rügades jäi lõikuskuusse alles väga vähe töötunde. Paraku aga nii ei läinud. „Augusti töögraafikusse oli samuti ette nähtud 42–48-tunnised töönädalad, öeldi, et tegemist on 1,5-kordselt tasustava ületunnitööga,” meenutas tehase endine töötaja. „Me ei olnud ületundidega nõus, ei tahtnud isegi lisatasu, vaid ainult puhkeaega. Seepeale teatas tööandja, et oleme tööks kohustatud töölepingu seaduse § 44 lg 4 alusel ehk kahju tekkimise ärahoidmiseks, kuna on suur tööjõupuudus.” Seadus ütleb, et tööandja võib töötajalt vastavalt hea usu põhimõttele nõuda ületunnitöö tegemist tööandja ettevõtte või tegevusega seotud ettenägematute asjaolude tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks.
Suurem osa töölistest tegigi nõutud ületunnid ära, sest linnas, kus tehas asub, ei ole töökohtadega just laiutada ja tööandjale ühiselt vastu hakata ei julgetud. Tõsi, tööliste ametiühing koostas küll kirja, kuid sellele vastati ähvardusega hakata edaspidi ületunde hüvitama ainult vaba ajaga, mitte 1,5-kordse töötasuga.
60-tunnine töönädal
Sotsiaalministeeriumist, kel juhtunut kommenteerida palusin, loetleti samuti üles summeeritud tööajaarvestuse kohta kehtivad nõuded ja tõdeti, et osad tööpäevad võivad arvestusperioodis tõesti kesta 13 tundi ja töönädal kujuneda 60-tunniseks ja see on täiesti seaduslik.
Küll aga märgiti, et tööandja saab töötajalt nõuda ületunnitöö tegemist üksnes erandjuhtudel, kui selle tegemine on vajalik ettenägematutel asjaoludel. „Selliseks asjaoluks ei saa pidada tööjõupuudust,” lausus sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Maarja Värav. „Ületunnitöö tegemisel peab tööandja arvestama töötaja huve. Kui ületunnitöö tegemine võib halvendada töötaja tervist, siis tööandja ületunnitööd nõuda ei saa.”
Ka Eesti metallitöötajate ametiühingute föderatsiooni juristi Helve Toomla hinnangul on ületunnitöö nõudmine ebaseaduslik. „Kirjeldatud olukorras ei saa töötajatelt enam oodata heauskset suhtumist tööandjasse ja tööjõupuudus ei ole mingi ettenägematu asjaolu,” ütles ta.
Küll tuli tal tõdeda, et Eesti töölepinguseadus lubab tõepoolest tsaariaegseid tööpäevi ja seadust rikkumata. „Kahjuks on „keskmine” selline kaval väljamõeldis, millega saab paindlikult mängida, olgu selleks töötasu või tööaeg,” märkis ta. Toomla rõhutas, et kindlasti ei ole selline töögraafikute koostamine kooskõlas tööandja lojaalsuskohustusega töötajate ees (TLS § 28 lg 1) ega ka võlaõigusseadusest tulenevate hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega.
„Kahjuks on nende nõuete rikkumist väga raske vaidlustada. Töötajad pigem lahkuvad töölt. Seega saeb tööandja seda oksa, millel ise istub – tööjõunappus kasvab.”
