Riina Kallas
Odav tööjõud võib ettevõtja pika ninaga jätta
Kõik märgid viitavad, et töökäte puudus pitsitab mitut maakonda. Oodatud välisinvestorite tulek võib jääda pidama selle taha, et ei leita sobivat tööjõudu.
Hiljuti kolis mu tuttav Pärnumaalt minema. Ta oli mõnda aega töötu olnud ja sai lõpuks lihttööd ettevõttes, mis oli oma ärimudeli ehitanud väikestele palkadele ja kus polnud kõige parem tööõhkkond. Tegemist oli tubli töömehega, kuid tema närvid ei pidanud vastu. Ta kolis Tallinna, läks tööle ja on vähemalt esialgu rahul – kuigi selleks, et jõuaks Tallinnas korterit üürida, tuli elamispinda jagada.
Mõne aja eest hakkas silma uudis, et Pärnusse võib jääda tulemata suur investeering, kuna napib vajalikku tööjõudu. Pakutavatest palkadest loomulikult juttu ei olnud. Väiksemasse linna või asulasse tegutsema asuv ettevõte uurib ikka, palju selles piirkonnas võiks töötuid olla. Peas kummitab ilmselt mõte, et küll need inimesed on nõus ka väga väikese palgaga tööle tulema. Ega ikka ei ole küll.
Võetakse pigem lätlasi
Töötukassa Läänemaa osakonna juht Evelin Kullison ütles hiljuti Ärilehele, et töötutel ei ole mõtet tööle minna, kui neile pakutav palk ei kata ära töölesõidu kulusid. Isegi kui panna maapiirkondadesse sõitma töölisbussid, tuleb arvestada, et kõik inimesed ei ela suurte maanteede ääres ja kuidagi peavad nad ju igal hommikul bussi peale saama. Sellised nüansid võivad pealtnäha näida pisidetailidena, kuid nõuavad palju energia- või rahakulu.
Veel üks näide. Ettevõtluse auhinna võitnud Soome firma PKC leiab Läänemaale töötajaid Lätist ja Leedust. Ettevõte eelistab tööjõudu piiri tagant sisse tuua, kuigi see tuleb ettevõtte kohaliku juhi sõnul kokkuvõttes kallim. Kuid miks ei pakuta kohalikele selle võrra paremat palka, jääb esialgu arusaamatuks ja ettevõte ei soostu ka selgitama. Selge on see, et kui pakutaks korralikku palka, leitaks ka töötaja. Kuna PKC Eesti eelmise aasta kasum oli Eestis 20 miljonit eurot, siis pole mõtet ka rääkida, et ettevõte tegutseb ellujäämise piiri peal.
Eestis justkui kardetaks, mis saab, kui odava tööjõu eelis ära kaob. Kuna meie eeskujuks on arenenud Euroopa riigid, siis see kaob niikuinii. Kartus peaks olema aga risti vastupidine: mis saab, kui Eestile väärtust loovad ettevõtted ei tekita parema kvaliteediga või ladusalt müüdavaid tooteid ehk lisaväärtust.
Tööjõudu jääb järgnevatel aastatel vähemaks ja surve palkadele kasvab. Teisest küljest, kui inimesi jääb vähemaks, ei ole piirkonda enam vaja ka nii palju ettevõtteid. Võidavad need piirkonnad ja ettevõtted, kes on valmis töötajate nimel võitlema. Või veel parem – ennetavad protsesse ja ei lase inimestel kergekäeliselt lahkuda.
