Ann-Marii Nergi
Kui töötaja loob nn proovipäeval väärtust ehk teeb tegelikku tööd, tuleb seda ka tasustada.
21-aastase noormehe lugu: „Kui arvestada proovipäevi, siis käisin tööl juunikuus kaheksal argipäeval ja ühel laupäeval, kokku 64 tundi. Kuna kirjalikku lepingut ei sõlmitud ja kokkulepitud töötasu ei makstud, lahkusin töölt. Nõuan töötasu 338 eurot (bruto).”
30-aastase administraatori lugu: „Töötasin kuus öist vahetust ja kolm päevast vahetust. Soovisin saada ametlikult tööle ning proovisin omanikuga võtta ühendust nii telefoni kui ka meili teel, kuid tulutult. Nõuan oma väljateenitud töötasu kokku üheksa vahetuse eest 236,16 eurot.”
Need on paar näidet ligi 300 kaebusest, mis esitatakse aastas tööinspektsioonile ja mis puudutavad proovipäevi. Sellise kaebuse korral algatab tööinspektsioon töövaidluskomisjonis menetluse. Inspektsiooni töösuhete osakonna juhataja Meeli Miidla-Vanatalu sõnul puudutabki iga kümnes töövaidlusasi arusaamatusi proovipäevadega, kuigi töölepingu seaduse järgi on proovipäevade rakendamine ebaseaduslik. „Tegemist on pigem nn halva praktikaga, millel võib olla küll üllas eesmärk mõlemale poolele (tööandjale ja -võtjale – toim), kuid tegemist võib olla ka tasuta tööjõu ärakasutamisele suunatud ärimudeliga.” Miidla-Vanatalu märkis, et seaduses on ette nähtud kuni neljakuuline katseaeg, mis ongi sobivuse proovimiseks mõeldud.
Töö eest tuleb maksta
Ka ühel või paaril päeval tööd proovides tuleb tööandjal lähtuda lihtsast põhimõttest: kui uus töötaja loob juba proovipäeval väärtust ehk teeb reaalset tööd, tuleb seda ka tasustada. Ka siis, kui pole veel sõlmitud töölepingut, sest töösuhe on juba loodud. „Kui töötaja on tõepoolest valmis esimesed päevad tasuta tööd tegema, võiks tööandja siiski teha sellekohase kirjaliku kokkuleppe, mis ei nõua suurt bürokraatiat, vaid pigem kindlustab tema enda seljatagust juhuks, kui proovijaga peaks kahetimõistmisi tekkima.” Kui sellist lepingut ei ole, jääb töövaidluskomisjonis õigus enamasti töövõtjale, kes saab töötegemist tõendada ainuüksi mõne kaastöötaja tunnistusega.
Paari aasta jooksul on tööinspektsiooni juristi juures käinud või infotelefonile suuliseid kaebuseid jätnud mitukümmend inimest, kellele pole Vapiano restoraniketis tehtud proovipäevade eest töötasu makstud. Ametlikeks töövaidlusasjadeks pole kaebused viimasel ajal formuleerunud, sest inimesed, kes on nõudnud hiljem (ehk pärast proovipäevade lõppu) raha, ähvardades töövaidluse algatamisega, on väidetavalt tasu kätte saanud.
Vapiano tegevjuht Gert Kerde ütles, et neil „klassikalist proovipäevade süsteemi” ei ole, vaid nn proovipäevad on osa pikast ja põhjalikust koolitustsüklist. „Ühe-kahe päeva ega ka nädalaga ei saa selguda meie töötajate puhul täielik tööle sobivus ja selleks kasutame seadusega lubatud neljakuulise katseaja võimalust, mille jooksul selgub töötajate sobivus ja ka töötahe,” kinnitas Kerde.
Miidla-Vanatalu tõdes, et kui inimene käib nädal aega tasuta „proovimas”, on selge, et tahetakse lihtsalt tööjõu pealt kokku hoida.
Kommentaar
Töötajate proovipäevad tekitavad ettevõttele pigem kulu kui tulu
Margit Härma
Mamo restoranide juht
Proovipäevade tasustamine on väga vastuoluline teema. Esimest korda uuele töökohale tulijast pole tavaliselt kasu ja ettekujutus, et teda ära kasutatakse, on natuke naljakas. Tegelikult kaasneb nendega suur kulu, sest proovijale on vaja juhendajat, peab jälgima, et ta firma mainet ei kahjustaks jne.
Meil kestavad proovipäevad tavaliselt maksimaalselt neli tundi, et töölekandideerija näeks töö spetsiifikat, ja me maksame nende tundide eest. Arvutasime ka kokku, et ühe proovipäeva administratiivne kulu on meie jaoks pooleteisekordne ehk oluliselt suurem kui töötajale makstav tasu. Kui aga töötaja meile sobib, hakkab tema palk ja tööleping jooksma kohe proovipäeva algusest.
Seega on tegelikult suurimaks kaotajaks kogemuseta inimesed, keda me – kulusid arvestades – proovipäevadele ei kutsu, sest nende puhul on suurim risk, et nad siiski ei sobi meile.
