Lugeja küsib:
Töötame Võrumaal ühes puidufirmas valvuritena nüüd juba 15 aastat. Oleme tööle võetud ajatööga – miinimumtariifiga. Töölepingus kõlab see järgmiselt: “Tööandja maksab töötajale põhipalka vastavalt Eesti Vabariigis kehtivale miinimumtunnitariifile.“
Siiani maksti öötundide eest koefitsiendiga 1,25 (kella 22.00–06.00). Jaanuarist asus meie firmasse tööle uus raamatupidaja, kes leidis, et öötariif ei kehti, ning ka tööandja arvas, et see on nõukogudeaegne igand. Soovime teada, kellel on õigus.
A. L. Võrumaalt
Vastab Neenu Pavel, Lõuna inspektsiooni tööinspektorjurist
Töötasu on tasu, mida makstakse kokkulepitud töö tegemise eest ning makstav tasu ei tohi olla väiksem kui riiklikult kehtestatud töötasu alammäär.
Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 5 kohustust järgides lepivad töötaja ja tööandja töölepingus kokku töö tasustamise tingimused. Eelkõige tahab töötaja teada oma töötasu suurust rahalises vääringus ajaühiku kohta.
Töötajat tuleb teavitada ka töötasu arvutamise viisist (kas aja- või tükitasusüsteem), maksmise korrast (ülekandega või sularahas), palgapäevast ning millised on tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud/maksed.
Seadus eeldab, et töötasu on lepingus kirjas brutosummana ning seadustest tulenevate maksude-maksete kinnipidamise ja ülekandmise kohustus on tööandjal.
Töölepingu sisu peab olema esitatud heauskselt, selgelt ja arusaadavalt. Seega peaksid kasutatavad väljendid olema võimalikult vastavuses seadusandluses kasutatavate terminitega.
Miinimumtunnitariifi me Eesti Vabariigis kehtivatest õigusaktidest ei leia, selline termin võis kasutusel olla nõukogude ajal. Tööandja peab ilmselt silmas vabariigi valitsuse kehtestatavat tõusvas suunas muutuvat tunnitasu alammäära. Pärast uue alammäära kehtestumist tuleb tööandjal vormistada töölepingu lisa, kus töötajat teavitatakse, kui suur on tema uus põhitöötasu rahalises vääringus.
Seadusest tuleneb kohustus maksta teatud erijuhtudel töötajale kokkulepitud töötasust kindla osa võrra kõrgemat töötasu. Üks selliseid erijuhte on töötamine ööajal (kella 22.00–06.00).
Kuna öötöö on ebamugavam ja teataval määral töötaja tervist kahjustav, on tööandjal kohustus seda täiendavalt hüvitada. Seadus eeldab iga ööajal töötatud tunni eest 1,25kordse töötasu maksmist.
Näiteks kui lepingus on kokku lepitud, et alates 1.01.2014 on töötaja töötasu 2.13 eurot/tund (hetkel kehtiv tunnitasu alammäär), siis ööajale langevate tundide eest tuleb maksta 2.66 eurot.
TLS annab pooltele ka võimaluse töölepingus kokku leppida, et töötasus juba sisaldub tasu ööajal töötamise eest. Sel juhul on mõistlik määratleda, mitu senti või eurot kokkulepitud töötasust makstakse öötöö eest.
Nii on töötajal igas kuus võimalik kontrollida, kas kõigi öötundide eest kokku on tagatud vähemalt 1,25kordne tasu.
Kui töölepingus on kokku lepitud alammäära suuruse töötasu maksmine ning et see sisaldab ka tasu öösel töötamise eest, on selline kokkulepe (kui töötaja kahjuks seadusest kõrvale kalduv) tühine.
Töötaja saab sel juhul kätte ainult seaduses toodud alammäära ja öötöö jääb täiendavalt hüvitamata. Töötasu alammäär ei saa sisaldada lisatasu ületunnitöö eest ega tasu töötamise eest ööajal või riigipühadel. Töötaja nõudmisel peab tööandja andma talle teatise, kus nähtuvad andmed töötajale arvutatud ja makstud töötasu koostisosade kohta.
Kui selgub, et täiendavat tasu ööajal töötamise eest ei ole makstud ja vaatamata töötaja nõudmisele tööandja seda välja ei maksa, tuleks töötajal saamata jäänud tasu nõudega pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtu poole. Töötasunõude aegumine on kolm aastat.
Kui töötaja teeb öötööd riigipühal, tuleb need töötatud tunnid tasustada kahekordselt. Samuti tuleb lisatasu maksta ööajal töötamise eest. Seega iga riigipühale langev öine töötund tuleb tasustada 2,25kordselt. Tasustamisel tunnitasu alammäärast lähtuvalt tõuseks sellise töötunni tasu 4.79 eurole (2.13 x 2 = 4.26) + (2.13 x 0,25 = 0.53).
