Uudse värbamisettevõtte GoWorkaBit idee autor ja üks asutajatest Kei Karlson rääkis intervjuus Raplamaa Sõnumitele Y-generatsiooni töökäitumisest ehk sellest, miks noored vanuses 20-35 ei ole enam huvitatud rutiinsetest kindla kellaajaga töökohtadest, vaid eelistavad endale sobival ajal ja kohas teha tööd, mis neile meeldib.
Mis vanuses inimeste puhul saab rääkida Y-generatsioonist?
Y-generatsioon kujutab endast inimesi, kes on sündinud vahemikus 1979-2001, osa neist on tegelikult juba 15 aastat tööturul olnud. Praeguse olukorra aga teeb põnevaks see, et tööturul on väga erinevad generatsioonid. Varasema 2-3 generatsiooni elud nii drastiliselt ei erinenud kui praegu. Üle-eelmise generatsiooni esindajad ei saagi aru, kuidas elu tänapäeval käib ning kuidas internet ja sotsiaalmeedia on seda muutnud. See teeb tööturul olukorra üheltpoolt hästi põnevaks, aga teiseltpoolt keeruliseks, sest neil, kes ei ole harjunud uutmoodi tehnoloogiaga, mida tööl ja eraelus kogu aeg kasutatakse, on väga raske aru saada, miks noored sellised «hullud» on.
Kui hullud nad on?
Y-generatsioon ei taha teha tööd töö pärast, nagu vanasti tehti. Siis oli loogiline, et tööd tehti raha pärast ja vaid üksikutele meeldis nende töö.
Noorte jaoks on töö tegevus, mida tehakse, et oma elule mingi tähendus anda, proovida erinevaid rolle ning ennast selle kaudu arendada, ja mitte vaid ühes suunas. Nad ei taha teha pikka aega ühte ja sama tööd, vaid mitut asja korraga. Töö ei ole see, mis tuleb ära teha, ja ülejäänud aja elad oma elu, vaid on eraeluga seotud, ja mitte üksnes sisuliselt, vaid ka ajaliselt.
Väga suur protsent Y-generatsiooni töötajatest ei ole nõus töötama kohal, kus nad ei saa ise tööaega valida, samuti ei taha 89 protsenti neist töötada kontoris või 9-17ni. Märksõnaks on passion driven (kirest juhitud – toim) karjäär – nad tahavad ise areneda ja luua väärtusi, mis neile tunduvad mõistlikud, töö peab olema mõtestatud. Sellepärast ongi raske saada Y-generatsiooni inimesi rutiinsele tootmistööle, kus nad näevad, et selle töö võiks ära teha hoopis mõni nutikas masin, mitte 10 inimest.
Kui inimesed ei taha 8-17ni töötada, peab ka majandus muutuma?
Jah, peabki. Paljud ettevõtted mõtlevad, et tooge see noorem põlvkond nüüd maa peale tagasi ja paneme nad õigesti liinide peale tööle ja siis nad saavad aru, mis elu tegelikult on – ei ole nii, et elu on lill ja töö peab fun (lõbus - toim) olema. Aga järjest rohkemate inimeste arvates peab ja see ei tähenda seda, et nad tahavad olla laisad ja üldse mitte midagi teha, vaid seda, et nad tahavad teha tööd teistmoodi. Ettevõtetel on sellega praegu raske leppida./.../
Kui ma vaatan tüüpilisi Y-generatsiooni inimesi, siis nad ei mõtle, mis neid 10 või 40 aasta pärast ees ootab. Pigem tahavad nad täna ennast arendada ja loodavad, et kõik läheb hästi. Neile ei saa pahaks panna seda, et nad ei mõtle majalaenude ja selliste teemade peale, sest nad ei ole kasvanud üles sellises keskkonnas ja neil ei olegi võimalik täna majalaenu võtta. Peab teistmoodi hakkama saama. Pensioniga on samamoodi.
Aga töökohad, mis vajavad pikaajalist koolitamist ja spetsiaalset ettevalmistust?
Oleneb valdkonnast, sest mõnes asjad ei muutu nii kiiresti, mõnes aga toimuvad muutused väga kiiresti ning sellega sammu pidamiseks peab kogu aeg asjadega kursis olema ja ka ise arenema ja juurde looma. Vahel on probleemiks see, et meil on teatud valdkonna insenere või tehnikuid, kes on ilma tööta sellepärast, et seda tehnoloogiat enam ei kasutata. Kitsa eriala õppimine koolis... mul on tunne, et see ei ole enam eriti perspektiivikas. Õppima peaks pigem kogemuste kaudu. Ka haridussüsteemi on vaja muuta nii, et inimesed õpiksid ise õppima. Ja kui sa tahad minna kuskile firmasse spetsialisti kohale, teed selle endale selgeks ja lähedki.
Ka krediitkaarte Y-generatsioon ei kasuta…
Just, ka selline tarbimine on nende jaoks võõras. Suur probleem tekib sellest, et terve generatsioon ei tarbi nii, nagu meie majandus eeldab. Sellel generatsioonil ei ole vaja asju kokku kuhjata ja «naabrist parem» stiilis endale uhkem auto või maja osta. Tarbimine muutub teistsuguseks: rohkem hakatakse taaskasutama ja neid inimesi, kes ostavad asju, mida ettevõtted lihtsalt tootmise pärast toodavad, jääb järjest vähemaks. Nende tarbimine on teistsugune ja neile ei saa seda pahaks panna, sest nad on mõnes mõttes mõistlikum generatsioon kui eelmine.
Aga need inimesed, kes oskavad mingit asja hästi teha, kes on kogenud ja vilunud…
Selliseid vilumust nõudvaid töid jääb aina vähemaks ja järjest rohkem tekib töid, kus on vaja mõistust, kiiret mõtlemist, kiiret õppimist, et muutustega kohaneda. Inimesed saavad kokku tähtajalisteks projektideks, kus on vaja mingi asi ära teha. Siin ei saagi mingit vilumust oodata, vaid piisab sellest, kui on olemas kogemus mingitest asjadest, nii et sina oled parim inimene täna tegema sellist asja.
Kuidas see CV-d mõjutab, kui panna sinna kirja 20 erinevat töökohta?
Osa värbajaid vaatab jah, et noored on hüpanud siia-sinna, aga need värbajad, kes teavad, et noortel on selline stiil, võtavad seda kindlasti arvesse. Ja alati on CV-st näha, mis need põhjused on või milliste töökohtadega on tegemist olnud. Kuidas noored muidu teavad, mis neile sobib või ei sobi, kui ise järele ei proovi?
Kas noorte jaoks karjäär ka oluline on?
Nende jaoks on oluline, et nad saavad tagasi vaadates öelda, mis nad saadud kogemustest on õppinud, millised oskused nad on saanud, aga nende jaoks ei ole karjäär alt üles, kitsas valdkonnas järjest paremale kohale. Hierarhilisest karjääriredelist on neile palju olulisem nende isiklik areng ja kogemused, mitte staatus nagu varasematel generatsioonidel.
Milline see generatsioon 20 aasta pärast võiks olla?
Ei oska öelda... lihtsam on mõelda, milline on maailm kolme aasta pärast. Üks lahe visionäär Don Tapscott rääkis, et meie lapsed peavad parandama kõik need vead, mis eelmised generatsioonid on teinud oma meeletu tarbimise ja nõmedate otsustega ja neil tuleb leida vahendid parandamaks planeeti Maa ja kogu ühiskonda. See saab olema suur väljakutse ja nad peavad olema targemad kui meie.
Tarbija24»Töö
Toimetaja: Hanneli Rudi
Tarbija24 juhataja
