Agne Narusk,
Eesti Päevaleht
Vahendajad kahtlevad voliniku töös. Kas see on õige, mida ja miks ta üritab?
Veebruari alguses andis võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper kaheksale internetipõhisele töövahendusportaalile teada, et pole hea tava küsida töölesoovijatelt nende sugu, laste olemasolu, vanust ja rahvust. „Portaalides täna kasutusel olevad eluloovormid ja otsingufiltrid teevad võimalikuks selle, et tööandja saab värbamisel välistada inimesed, kes talle isiklike eelarvamuste tõttu ei sobi. Eelkõige puudutab selline põhjendamatu välistamine väikelapsevanemaid, naisi, samuti üle 50-aastaseid kandideerijaid, kelle suhtes on tööandjatel pahatihti negatiivseid eelhoiakuid,” kirjutas volinik varakevadel.
Töövahendusportaalid said asja parandamiseks poolteist kuud, mis on nüüd möödas. Mida kostavad kaks suuremat vahendajat nüüd? „Sisuliselt on asjad võrdõigusvoliniku ettepanekutega kooskõlla viidud,” ütles CV-Online’i turundusjuht Heikko Gross. „Tegelikkuses aga on küsimus pigem ühiskonna ja tööandjate valmisolekus – kui tööandja ikkagi väga soovib inimese kohta taustinfot saada, siis selleks on ka muid kanaleid. Näiteks haridustee või muu info järgi on võimalik inimese umbkaudne vanus välja arvutada. Seega tuleks hakata probleemi ehk teisest otsast lahendama, kui soovida hoiakuid muuta,” ütles Gross. „Samas tuleb siiski välja tuua, et väga harvad on juhud, kus tööandjad kasutavad esmase valiku tegemisel kriteeriume, mis võrdõigusvolinik oli välja toonud.”
Artikkel jätkub ...
Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.
