Agne Narusk
„Palk on hügieeni küsimus,” ütles karjäärinõustaja ja koolitaja Tiina Saar-Veelmaa mõne aasta eest Eesti Päevalehes, kui jutuks oli tööind. Palk on elementaarne, alles seejärel saab rääkida motivatsioonist.
Lugesin järjekordset motivatsioonikoolituse pakkumist, seekord adresseeritud teenindustöötajatele. Kas saab üldse Eesti palkade puhul rääkida töötajate motivatsioonist ja motiveerimisest, sest n-ö tööeluline Maslow’ püramiid on paigast ära mis ära?
Tiina Saar: See on keeruline küsimus. Motivatsiooni kadumisest hullem on ametiuhkuse kadumine. Kui inimene on väga alamakstud, võtab see temalt ametiuhkuse. On märgata, et teatud sektorite töötajaid saadab selline alaväärsus, nagu „kui ma oleksin majandusteadlane, siis ma siin ju ei passiks”. Tähendab, nad arvavad, et nende töö pole midagi väärt ja nemad ise ka pole paremat väärt. Aga see on juba (majandus)poliitiline küsimus, miks meil on palgad teatud sektorites nii hügieeni piiril. Riigitöötajatelt, ametnikelt nõutakse akadeemilist kraadi, ülimaid isiksuseomadusi, seaduste peent tundmist, riigis toimuvaga kursis olemist – miks siis riik oma tööd ehk riigitööd ei väärtusta?
Sealt saavad alguse kohvi- ja suitsunurga kibestunud jutud. Eriti kui juht on „unustanud”, et inimeste ärakuulamine ja nende „virisemise” talumine on tema palga sisse kirjutatud. Paraku jäävad kesktaseme juhtide käed oma inimeste aitamisel lühikeseks ja tippjuhtidel on mugavam kõrvad kinni katta.
„Töö ja koolituse” rubriik ootab arvamusi teemal „Kas väikse palgaga töötaja saab olla motiveeritud töötaja” aadressile
Artikkel jätkub ...
Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.
