Maiken Mägi
reporter
«Töötan väikeses kohvikus. Tihti tunnen unisust ning vahetevahel lausa iiveldust. Üks klient arvas, et see võib olla gaasist, mida laseme müüdavate jookide sisse. Kas see võib olla tõsi?» küsis lugeja tööinspektsioonilt.
Vastab tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Rein Reisberg.
Mullidega ja kihiseva joogi saamiseks kasutatakse müügikohtades gaasi, mis segatakse joogiga mahutist väljalaskmisel. Selleks gaasiks on tavaliselt süsihappegaas (CO2). Täpne teave gaasiballoonis sisalduva gaasi kohta on märgitud gaasiballooni sildil, kuid üldisemalt annavad sisu tuvastamiseks infot ka ballooni ja balloonikrae värvid. Süsihappegaasi ballooni standardikohane värv on must ja balloonikrae on hall.
Kui seade, mis võimaldab gaasi lisamist joogile, on korras, ei eraldu süsihappegaasi töökeskkonda. Juhul kui gaasi reduktor, ventiil või ühendusvoolikud on vigastatud või pole korralikult kinnitatud, satub süsihappegaas sissehingatavasse õhku. Kuna süsihappegaas on värvuseta ja lõhnata, ei ole võimalik selle lisandumist õhku määrata aistinguliselt.
Esmasteks tunnusteks ongi tervisehäired nagu peavalu, iiveldus ja oksendamine, mis võib viia kuni teadvusekaotuseni. Tervisekahjustus on tõenäolisem, kui tööruumi ventilatsioon on vähene. Kuna tegemist on õhust 1,5 korda raskema gaasiga, koguneb see ruumi madalamasse osasse. Süsihappegaasi piirnormiks töökeskkonna õhus on 9000 mg/m3 või 5000 ppm.
Gaasilekke vältimiseks tuleb kontrollida, et seadme osade ühendused oleks korralikult kinnitatud ning ei kasutataks vigastatud keermega või keermeteibiga tihendatud kinnitusi. Tööandja peab tagama väljaõppe, et töötajad seda õigesti teha oskaksid.
Töötajate tervisekahjutuste vältimiseks on abi ka gaasidetektorist, mis annab märku süsihappegaasi liiga kõrgest kontsentratsioonist.
